Hõlmatakse elu sihituse ja seletamatuse teravdatud taju.Räägib inimese seisundist tähenduse minetatud maailmas. Tekkis Prantsusmaal,seostub Camus filosoof.vaadetega.Autorid ei lasku arutlusse. Eelistatakse keha ja ruumikasutusel põhinevaid kujundeid,suunatud meeltele.Absurdi peateema-inimese olemisseisund maailmas,puudub elu korrastav väärtusasemik.Inimene võõrandunud,silmitsi elu(vastuseta)põhiküsimustega. A. ei jutusta lugusid,puudub konflikt,karakter laguneb,tegevus hääbub.Seisunditeater-inimese sisemine reaalsus kehastub lavalisteks kujunditeks.Lugeja vaataja ül-panna kokku terviklik pilt,tabada tähendus,tradits. teatri eitus-antiteater.Samuel Beckett ,,Godot'd oodates","Lõppmäng", "Krappi viimane lint","Õnnelikud päevad","Mäng", Eugene Ionesco"Kiilaspäine lauljatar" Sots.pol.draama.Max Frisch,Friedrich Dürrenmatt-kasutavad eepilise teatri tehnikat, Vaatlevad inimest ja ühiskonda skeptilise intellektuaali muigega.Frischi huvitavad sots.psüh.probleemid,sots.rollid
loomult universaalne, üldinimlik. Absurditeatri suured sümbolpildid kirjeldasid elu korrastava väärtusastmiku puudumist. Keskme ja tähenduse kaotanud maailmas on inimene iseendast ja kaasinimestest võõrandunud, seistes väljaspool ühiskonda ja ajalugu, silmitsi elu vastuseta põhiküsimustega. Absurditeater hülgab otsustavalt draama traditsioonilised väljendusvahendid: ei jutustata lugusid, puudub konflikt, karakter laguneb, tegevus hääbub. See on seisunditeater inimese sisemine reaalsus (hüljatus, üksindus, hääbumine, surmakogemus jne) kehastub lavalistes kujundeis. Lugeja-vaataja ülesanne pole mitte jälgida intriigi kulgu ega süveneda tegelaste psüühikasse, vaid panna üksikkujundeist kokku terve pilt ja tabada selle tähendus, mis reeglina pole ühemõtteliselt sõnastatav. Tänu kaugeleminevatele vormikatsetustele mõjus absurditeater traditsioonilise teatri eitusena ehk antiteatrina
annaabi.ee 
