Anton Tšehhovi elulugu
Nad ei alanda end, et
teises inimeses kaastunnet äratada. Nad ei mängi võõrastel hingekeeltel, et neile vastu õhataks
ja neid poputataks, see kõik annab odava efekti, on labane, iganenud, võlts. Neid ei huvita
võltsbriljandid nagu tutvused kuulsustega. Kui neil on anne, siis nad austavad seda. Selle
nimel ohverdavad nad oma rahu, naised, viina. Nad on oma ande üle uhked. Nad kasvatavad
endas esteetikat. Nad ei või uinuda riietes, näha seinapragusid täis lutikaid, hingata läppunud
õhku, käia täissülitatud põrandal, süüa priimuselt. Nad püüavad võimalikult talitseda ja
õilistada sugulist instinkti. Nad ei vaja naiselt voodit ja hobusehigi ega tarkust, mis avaldub
oskuses võltsrasedusega ninapidi vedada ning lakkamatult valetada. Neile on tarvis värskust,
elegantsust, inimlikkust, võimet olla mitte vadi ema. Nad ei trimpa viina ega nuhi kappides,
kuna teavad, et nad pole sead