"Sinilind" Maurice Maeterlinck
Ta oli
õppinud nägema ümbritsevate asjade ilu; ta oli teinud läbi katsumused, mis arendasid
tema julgust; otsides sinilinud, kes pidi haldja väiksele tütrele õnne tooma, oli ta
muutunud heldekäeliseks ja nii heatahtlikkuks, et juba soov teistele rõõmu teha ka
tema enda südame rõõmuga täitis. Ta vaim oli elule avanenud.
Lapsed avastasid, et kübar on kadunud, aga asjad nende ümber on samad, ja
tuletasid neile, nende seiklusio meelde, vaid neile otsa vaadates. Ukse taga oli jälle
keegi, see oli prouga Berlingoti tütar, ta oli terve, ta jooksis ja tantsid. Lindu nähes oli
ta hakanud kohe hüppama nagu väitis Berlingot. Lapsed naersid ja plaksutasid Mytyl
ja Tytyl vaatasid tüdrukut ja ütlesid, et ta on nagu Valgus, ainult natuke väiksem. Nii
olid kõik õnnelikud ja rõõmsad.
Lugu oli väga huvitav lugeda, mis siis, et lapsed nägid vaid und, aga see avas