Eesti keelest ja meelest
otsitakse välja siis, kui olukord seda nõuab, aga nõnda muutub keelekõla, tekib aina rohkem
grammatilisi vigu ning ka sõnavara ei suurene. Mõne aja pärast on tunda juba kõnelemises
erinevaid dialekte, mis veidi ka kõrva riivavad. Nõnda ei lähe kuigi kaua aega kui hakkab
toimuma taandareng, mille tagajärjel otsustatakse sageli ka emakeel nurka panna ja
keskenduda seejärel instinktiivselt teise külge.
Meelega on lugu teine, seda on võimalik säilitada ja karjatada ka teiste sehkenduste kõrvalt.
Kui looksime tegelaskuju. Näiteks eestlastest vanematega Toomase, kes on kogu oma elu
elanud Rootsis ja räägib vaid osaliselt eesti keelt. Oletan, et ta teab siiski, kust ta pärit on ja
kus ta juured peituvad. Ta vanemad teab, miks me tähistame Võidupüha ja ka 24. veebruaril
võtab nende pere kapist välja aastate eest Eestis veedetud puhkusereisilt ostetud sini-must-
valge lipu. Nad külastavad iga laulupidu. Talve külmadega tõmbavad nad selga soojad