Leib on toidu ema
Ununud leivatarkust
Eesti Rahva Muuseumi 1990. a aastaraamatust leiab toreda ylevaate Jakob Hurda kogutud
vanemast leivapärimusest.
Leivanõuga seotud teated on yle Eesti ysna sarnased. Leivategemise ajal ruumis põrandat ei
pyhitud, selle käsu vastu eksimine toonud kaasa surma. Ilmaski ei pandud vedelikuga täidetud
riista leiva tegemise nõu pääle, olgu ta tyhi või tainas sees. Leivanõule pole lubatud panna
seepigi, et "siis minna leib koorukese juurest sitkeks". Kes leivanõu otsas istub, sellel saab suur
kõht. Teadmatusest või sagedamini vist kyll tähelepanematusest valesti käitudes on ohtu seatud
isegi inimmõistus: ,,leiva mõhe ja taari tõrukse pääle ei tohtida kybart panna, siis minda see, kes
seda teeb, rumalaks".
Leivataigna tegemine. Õige perenaise leivaastjast pole juuretis kunagi otsa lõppeda tohtinud.
annaabi.ee 
