Lydia koidula luule
Süda kannata.
Ei sinagi kaua enam oota.
Kodu poole kutsub Isa sind ka viimati...
,,Kodu"
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg
on kiir küll tulema''.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas
ei pool nii armas olnud sealkui külatänavas!
,,Ja õues on kevade"
Ma seisan kasepuu varjul
üks üksik leheke
ta ladvalt närtsides langeb
Ja õues on kevade.
Miks, süda ,nii valjult tuksud?
Vait, vait, ära värise!
Nad leinalaulu sul laulavad
ja õues on kevade!
,,Linnu lennul"
Lenda, lenda linnukene,
leia lahket isamaad!
Tõtta, tarka tiivuline,
kuni kodu kätte saad!
Peidupesa põõsastikus
kodus kiidab kullakeel;
laulu sula sõnumikus
õhud hõiskavad ülevel.
Lindu, sugulane sulle,
annaabi.ee 
