"Kalevipoeg" - F.R.Kreutzwald 2.lugu
`'Kes see käiessa Tallinnas
Silmi oskas sirutada,
Küllap nägi kalmuküngast,
Kuhu pärast-põlve rahvas
Uhkeid hooneid ehitanud,
Teinud kena kirikuda,
Kohta praegu kutsutakse
Tallinna T o o m p e a m ä e k s i.
Sealap vana Kalev puhkab,
Uinub igavesta unda.''
Kord, kui Linda mehe haule kivi kandis, kukkus see maha ja naisel polnud enam
jaksu seda üles kKorjata. Ta istus kivile ja hakkas kurbusest nutma. Ta nuttis
niipalju, et sellest tekkis Ülemiste järv.
Linda piinles pikalt valudes, kui lõpuks sündis kurvastuse kergenduseks kallis
pojakene, kes pidi kasvama ilma isata. Laps nuttis hommikust õhtuni, karjus
kogu aeg ja lõhkus kõike, mis ette jäi
annaabi.ee 
