Hubridisatsioon ja heteroploidsus kui bioloogilise mitmekesisuse allikad huufe moodustavatel seentel
Bellis Kullman
Seentel on Maa toitumisahelates väga tähtis osa. On nii majanduslikult
kasulikke liike, nagu mükoriisaseened, kui ka patogeenseid seeni, mis
laastavad taimepopulatsioone. Seente evolutsiooni uurimine on olnud
kuni molekulaarse fülogeneetika esilekerkimiseni ääretult raske.
Viimase aastakümne jooksul on neid uusi meetodeid rakendades tehtud
jahmatavaid avastusi, mille hulka kuulub ka seente liikidevahelise
hübridisatsiooni võime (Schardl & Craven, 2003).
Seeneriigis valitsevad haploidid, vahel küll dikarüootsel viisil. Kui
inimesel saavad ema munarakk ja isa seemnerakk kokku, siis
seeneeosed, munaraku ja seemneraku ekvivalendid, idanevad eraldi
hüüfideks. Tavaliselt peetakse seeneks selle viljakeha, tegelikult on seen
ise aga maa all ja ajab seal oma niidistikku laiali. Nõiaringis kasvavad
seened on tegelikult kõik üks ja sama seen, selle erinevad viljakehad.
Nagu õunapuu ja õunad.