Renessansi kirjandus
Üleminekuaja suurkirjanik oli Francois Villon (1431- 1463), kelle luules põimuvad keskaegne ja
uusaegne elutunnetus. Humanistlik ideoloogia pääses täiel määral valla 16. sajandil. Selle
jagunemine vara, kõrg ja hilisrenessansiks ei ole ajaliselt piiritletav. Kirjanduse keskseks punktiks
oli sel perioodil kuninganna Marguerite õukonna humanistide ring. Tema õukondlane Clement
Marot kujunes sel perioodil juhtivaks lüürikuks. Lyoni poeetidest on silmapaistvamad Louise Labe,
Maurice Sceve. Prantsuse kõrgrenessanssi iseloomustab ajastu suurim sõnamesiter Francois
Rabelais.
Hilisrenessansi kirjandusliku tuumiku moodustab luuletajate rühmitus Plejaad. Selle liikmed
seadsid endale ülesandeks tõsta Prantsusmaa kirjanduskultuuri. Ägedad poliitilised ning usulised
vastuolud leidsid vastukaja kirjasõnas.
Prantsuse renessanss päädis suure humanisti Michel de Montaigne'i loominguga. Oma esseedega
sai ja zanri rajajaks Euroopa kirjanduses.
annaabi.ee 
