Jäälind
sabapealne on ere-taevassinised, muu ülapool tuhmroheline peente helesinakate tähnidega,
rind ja kõhualune on ookerjalt roostepunakad. Selliselt värvunud sulestiku tõttu on nii
6
kõrgemalt kui ka altpoolt vaadates raske lindu silmata: ühelt poolt sulab ta kokku veest
peegelduva taevasina ja kaldapuistu rohelusega, samuti veesiseste taimede fooniga, teiselt
poolt aga liiva- või savipaljandite taustaga.
Jäälindude eredal värvusel on seega hoopis teistsugune otstarve kui kevadel hundrüüga
uhkeldavatel isapartidel. Nende väljakutsuvat välimust võime pidada liigi säilimist
soodustavaks kohastumuseks: sellal, kui emalind haudub, tõmbab pesa läheduses jõude ilutsev
isane võimalike vaenlaste tähelepanu enesele ning nende kõhutäiteks sattudes soodustab
kaudsel viisil oma kaasa ja järglaste ellujäämist. Mitmete teistegi liikide puhul teenib