sellega, et igaüks tammub oma valitud individuaalset rada. Sellest ka segadus ja probleemid, mis emade-isade ja nende järeltulijate vahel tekivad: Arvatavasti on kõik puutunud kokku olukorraga, kus lapsevanem võsukesele elutarkust jagama hakkab. Ja vähe sellest, läbi kogetud eluetappide, rajalt kõrvale põigeldes nind sinna jälle tagasi pöörates ollakse kindlad, et oma last tuleb kõige selle eest hoiatada. Ja mitte ainult hoolealune ei tohi isegi mitte taolistesse olukordadesse sattudagi! Järele mõeldes, südamlik on kõik see. Hool ja vaev ning naer ja pisarad, mis on läbi aastate lapsekasvatamise juurde kuulunud, sunnivad vanemaid oma ,,pisikestele" parima võimaliku elu tagama. Ei eales tohi nemad kokku puutuda maailma musta ja räpase küljega! Tõele näkku vaadates: ükski jutt, soovitus, manitsus ega hoiatus ei oma reaalselt kindlat väärtust. Inimese loomuses on juba see, et ta tahab kõik ise järele proovida. Kui kõrvetada saab, siis teab, et teinekord on targem
Popi ja Huhuu kui lugu inimestest, kes ei oska oma elu juhtida Kui palju on olemas inimesi, kes ei tule iseseisvalt oma eluga toime ning vajavad kõrvalisi isikuid enda juhendamiseks ja suunamiseks. Alustades kasvõi näiteks lastega ning lõpetades rumalate, isekate või ka orjameelsete ning allaheitlike inimestega. Friedebert Tuglase novellis ,,Popi ja Huhuu" on koera ja ahvi kujul välja toodud just selliste inimeste prototüübid, kes ise oma elu juhtuda ei oska. Popi oli koer, kes oli harjunud oma peremehe hoolitsuse ning poputamisega. Ta toitis looma kõige paremaga ning Popi polnud olnud olukorras, kui tal puudub peremees, kellest sõltuda. Kui Isand kodust lahkus ning enam tagasi ei tulnud, sattus Popi segadusse. Kuna ta polnud oma elus iseseisvalt mitte midagi saavutanud, ei olnud tal enam ka kellegi abile loota. Sellist situatsiooni võib võrrelda näiteks laste ning nende vanematega. Lapsed on alates sünnist kun...
annaabi.ee 
