1934. a liitus Prantsuse Kommunistliku Parteiga, millest aasta hiljem välja astus. Tema Pahempoolne „angažeeritus“ jäi püsima, ka ühiskondlik aktiivsus. Sai filosoofiaõpetaja tunnistuse, aga hakkas tegelema teatriga. 1938. a töötas ajakirjanikuna ja astus välja Alžeeria vähemusrahvaste kaitseks, võttis osa vastupanuliikumisest. Esikromaan „Võõras“ ja essee „Sisyphose müüt“. Tutvus Sartrega maailmasõja lõpuaastal. Koos andsid nad välja pahempoolset ajalehte „Combat“. 50-ndate alguses Camus eemaldus sellest. 1947. a ilmus romaan „Katk“, mis sai tema menukaimaks teoseks. Olulised teosed on veel näidend „Caligula“ ja romaan „Langus“. 1957. a sai Camus Nobeli kirjandusauhinna. Camuse arvates elu ainus mõte saab seisneda teadvuse ärksuses, püsivas vabaduse otsingus. Vabadus on samal ajal vastutus, seotus maailmaga.
langetaks oma otsuse selle põhjal. Pärast on aga hea põhjenduseks tuua: ,,Aga isa ju soovitas nii." Mina arvan siiski, et ükskõik mida inimene teeb, on see tema isiklik valik ja tema ise peaks täielikult selle eest vastutama. Sartre väitel pole olemas muud geeniust peale selle, kes väljendab end tegudes argpüks teeb end argpüksiks ja kangelane end kangelaseks. Mina täielikult nõustun nii eksistentsialismi kui ka filosoofi Sartrega, kuna olen oma elus pidanud langetama nii mõnegi suure otsuse ning tean, et tänu nendele valikutele on mu elu praegu täpselt selline - inimene on oma tegude kogusumma. Kaspar Rätsep G3a
annaabi.ee 
