M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
purustanud: toredamini see enam minna ei võinudki. Seda ütles Tomgi. Jim ei teinud väljagi,
nagu
oleks ta hammustanud kivi või muud sihukest, mis vahel leiva sisse satub. Aga pärast seda ei
hammustanud ta enam midagi, vaid sorkis iga asja enne mitu korda kahvliga.
Kui me seal nii poolpimedas seisime, tormas äkki paar koera Jimi voodi alt välja; neid tuli
aina
juurde, viimaks oli neid üksteist tükki, ja ruum jäi nii kitsaks, et hing kippus kinni jääma.
Pagana pihta, olime unustanud saraukse. lahti. Neeger Nat korraks kiljatas: «Vaimud!» ja
kukkus
pikali maha koerte sekka; seal hakkas ta oigama, nagu oleks tal surm suu juures. Tom kiskus
ukse lahti, võttis Jimi potist tüki liha ja viskas välja, koerad tormasid, sellele järele. Silmapilk
oli ka Tom väljas, tuli kohe jälle tagasi ja pani ukse kinni; teadsin, et ta oli käinud saraust
lukku panemas. Siis ta hakkas neegrit silitama ja meelitama ja küsis, kas ta jälle oli arvanud
midagi nägevat