Mere pindala on 1 580 000 km². Meres on tugevad looded kõrgusega kohati üle 13 meetri. Kliima on jahe. Talvel merevesi suuremalt osalt külmub, suvel on meri jäävaba. Ohhoota meri asub üldiselt mandrilaval ja sellepärast on tema sügavus valdavalt alla kilomeetri. Piki Kuriile asub Kuriili nõgu, mis ei asu mandrilaval. Seal on ka mere kõige sügavam koht, 3521 meetrit. Keskmine sügavus on 891 meetrit. Meres asuvad Santari saared. Kui mitte arvestada Sahhalini ja Kuriile, mis ei asu täielikult Ohhoota meres, siis Santari saared ongi Ohhoota mere ainsad suured saared. Ohhoota ja Jaapani mere piirile suubub Amuur, Kui see maha arvata, siis ei suubu Ohhoota merre suuri jõgesid. Kõige suurematena võib mainida kirdesoppi suubuvat Penzina jõge, läänesoppi suubuvat Uda jõge, Kamtsatkal olevat Bolsaja jõge, Korjakkias olevat Pustaja jõge ja merele nime andnud Ohhoota jõge mere põhjakaldal.
Baeri ettepanekul ja tema instruktsioonide kohaselt asus Middendorff 1842. aastal juhtima Peterburi Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni Taimõrile ja Kaug-Itta. Baeri ülesandel tuli uurida pinnavorme ja igikeltsa ulatust. Jakutskis kaevatud sahtkaevu andmetel tehti kindlaks geotermilise gradiendi esinemine. Ekspeditsiooni käigus koguti paljude seni teadusele tundmata looma- ja taimeliike, samuti kivistisi, kaardistati Taimõri jõe alamjooksu. Tagasiteel Santari saartelt läbis ekspeditsioon Amuuri jõe põhjakalda. Ekspeditsioonil kogutud kollektsioonide materjale töötati läbi veel aastakümneid. Tulemustest ilmus aastatel 1848-78 kollektiivne monograafia reisist äärmisse põhja ja idaossa, mis koosneb paljudest mitmete erialade monograafilistest käsitlustest. Nende koostajaiks olid paljud selleaegsed tuntud teadlased nagu Baer, Lenz, Meyer, Helmersen jt. Rasket, kuid tulemusrikast reisi tähistati väärikalt
annaabi.ee 
