Inimest saab hävitada. kuid mitte võita.
Olles vana ja üksik mees suutis ta
näha head seal, kus seda ei olnud selgesti näha.
Tihtilugu me loobume, enne kui veel alustada oleme
suutnud. Inimesed ei oska hinnata olemasolevaid asju. Õnneks
on meil alalhoiuinstinkt. Tänu sellele oleme suutnud pidada
vastu aegade algusest. Loodetavasti jääb instinkt alles!
Vaadates tänapäeva lõikes hakkan kahtlema. Järjest enam
inimesi viskavad käega ja alistuvad. Kus on nende lootus ja
usk? Kas siis meie hinges pole kübetki Sandiagot? Tean sedagi
et ma ei räägi kõigi eest.
Omamoodi võib ju tuua kalalkäigu võrdelisse olukorda
majanduslangusega. Kui kala ei näkka võime mõelda, et palka ei
saanud. Nüüd tekkis juba järgmine küsimus, kui paljud peavad
vastu kaheksakümmend neli rahata ehk palgata? Vastus hirmutab
mind nii palju, et ei julge mõeldagi. Kui palju jääb Eesti
riiki Santiagosid, kas jääb piisavalt või ainult mõni üks? Kas
laseme ennast võita? Me peame leidma Santiago endas
annaabi.ee 
