käinud teda üldse vaatamas. Tihti oli ta ka vägivaldne muundunud poja suhtes. Herr Samsa oli teose alguses väga mugav ja laisk, kuid peale tema poja metamorfoosi olude sunnil pidi temagi taas tööle minema. Temast sai jälle töökas. Et siiski alles hoida korterit, kus Gregor Samsa elas, võtsid nad ühte tuppa üürnikud. Nad aitasid ka korterit koristada. Kui need üürnikud avastasid Gregori, meeldis neil temaga nalja teha, see aga vihastas Herr Samsat ja ta keelas neil seda teha. See peale ähvardasid üürnikud neid kohtusüüdistusega ja nad lahkuvad. Gregor Samsa ärkab ühel hommikul, ta on juba sisse maganud, kuid siiski tunneb ta ennast väga halvasti ega taha tõusta. Ta tunneb oma kõhu all kiiresti sibavaid ja allumatuid jäsemeid. Isegi, kui ta proovis püsti tõusta, tundus see talle liiga raske või isegi ohtlik. Natuke hiljem tuldi töölt teda otsima, see oli väga ebatavaline, et Gregor on hiljaks jäänud. Kuid Gregor oli
vigastamast. Gregori suust voolas pruuni vedelikku. ,,Kuulake," ütles ülemus, ,,ta pöörab võtit. Gregor kujutas endamisi, kuidas teda toetatakse julgustavate hõigetega ning leidis motivatsiooni. Uks avanes. Ülemus vaatab Gregorit, käed suu ees, tasapisi sammudes tahapoole. Ema minestas, paotades oma kleidi mööda maad lahti. ,,Nonii," lausus Gregor, ,,ma panen silmapilkselt end riidesse." Kuid boss pööras selja ning vaatas värisevate õlgade tagant hirmunud pilguga Gregor Samsat. Gregor teadvustas endale, et ta ei tohi lasta bossil sellise tujuga minema jalutada see seaks ta töökoha ohtu. Teda pidi veenma ning rahustama. Ülemus oli juba trep ipeal, kui Gregor üritas temani joosta, ent boss jõudis eest minema lipata. Isa aga võttis jalutuskepi ning urisedes kui loom ajas ta oma poja tagasi tuppa, kust ta tuli. Gregor ei osanud tagurpidi käia, seega pidi oma keha ümber keerama, kuid esile kerkis järjekordne probleem uks oli liiga kitsas. Kärsitu isa
Gregori suust voolas pruuni vedelikku. „Kuulake,“ ütles ülemus, „ta pöörab võtit. Gregor kujutas endamisi, kuidas teda toetatakse julgustavate hõigetega ning leidis motivatsiooni. Uks avanes. Ülemus vaatab Gregorit, käed suu ees, tasapisi sammudes tahapoole. Ema minestas, paotades oma kleidi mööda maad lahti. „Nonii,“ lausus Gregor, „ma panen silmapilkselt end riidesse.“ Kuid boss pööras selja ning vaatas värisevate õlgade tagant hirmunud pilguga Gregor Samsat. Gregor teadvustas endale, et ta ei tohi lasta bossil sellise tujuga minema jalutada – see seaks ta töökoha ohtu. Teda pidi veenma ning rahustama. Ülemus oli juba trep ipeal, kui Gregor üritas temani joosta, ent boss jõudis eest minema lipata. Isa aga võttis jalutuskepi ning urisedes kui loom ajas ta oma poja tagasi tuppa, kust ta tuli. Gregor ei osanud tagurpidi käia, seega pidi oma keha ümber keerama, kuid esile kerkis järjekordne probleem – uks oli liiga kitsas
annaabi.ee 
