Sünnipäevaluuletus tüdrukule. (18a) Sa olid pisikene armas plika, kel päiksetäpid põskedel reas. Sul mõni hammas suust puudu oli ikka ja valendavad patsijupid peas. Sa märkasid kõike, milles peitus ilu, ka põllulillele sa tahtsid teha pai. Nii õrnalt üle samblatuti silud ja imestad, kust lepatriinu täpid sai. Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha, mis sest, et rohtu kasvand liivakast. Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles, et möödunud mängud jääksid mängumaaks. Õnnesoove Õnnesoove suuri, Õhtuks magusaid huuli, Et sinu kleit ja kingad , Niidaks ära terve maa ja ilma. Sünnipäev Palju õnne sünnipäevaks: sõrmed, varbad, ripsmed, juuksed, kulmukarvad! Palju õnne reied, silmad suu ja nina! Juhuslikult
Ta kaapis silla all ning kukutas end seal olevasse koopasse, kus ta mängis mängu, milles murdis pead teiste inimeste suurimate saladuste üle. Ta tahtis teada,kas kõik see, lumi, jää jne huvitab teda ka siis samamoodi kui ta juba suur on. Nüüdseks on aga kõik muutunud. Koerad on surnud, samuti Liisu, vanaema ja teised. Mt. läks koju. Toas oli kuusk, küpsetati leiba, mis aga oli lääge, ahjus olid jõulutoidud. Isa tuli koju. Minategelane sai isalt kingiks dressipüksid, onult aga samblatuti koos nahksete sinilillelehtedega, mis minategelase jaoks oli talvepimeduses sähvatanud igavene päike, lootusesäde. Tulevikus langesid kaupade hinnad, majavedamise plaanid unustati, põllutöödele tekkisid uues kombainid ja traktorid. Ema häbeneb südame kunagist elu, ent tal pole seda millegiga asendada. Vaid fotod säilitavad tema noort nägu. Ema ei tunne mingit võõristust uksekellade, liftide, telefonide ja tolmuimejate eest. Minategelane ei tunneks teda ära,
annaabi.ee 
