Kui ma oleksin luuletaja
luuletused annaksid sellele õrna kuvandi.
Olen varemalt kirjutanud sahtlisse luuletusi. Neil ei ole riimi ega süsteemi. Need on lihtsalt
rändavad emotsioonid, mis on mind vallanud. Kui need isegi oleksid nii head, et oleksid väärt
avaldamist, siis ma kindlasti ei teeks seda, sest mulle ei meeldi enda avamine. Enda
enesetutvustus on isegi minu jaoks väga raske töö. Parema meelega teen seda iseendale,
peegli ees ja helikindlas ruumis. Luule on üks mu salapaledest, mille lugemine üsna tihti
suudab mind paljude asjade eest maha rahustada. Kokkuvõtvalt võiks öelda mina kui
luuletajana võrduksin meeltesegadustes inimesega.