Arvo Pärdi keskusest ja kõnede analüüs
sellest oleks võinud tulla midagi suuremat. See oleks võinud olla justkui nurgakivi. Ta mainib
seda kui saladust ja seetõttu unustataksegi seda, sest kõik seda veel ei tea. Arvo Pärt
rääkis, kuidas nelikümmend aastat tagasi vanamuusikat õppides kuulas ta tohutult
muusikanäiteid mis olid tehtud nagu tema ütleb anonymos'te poolt. Teda paneb imestama, et
nii imelisted teosed, kuid autorit pole kirjas. Tal oli kõnes ka lugu tema enda salaaednikust,
keda ta saab ka anonymos'eks. See inimene istutab ta maja ette igal aastal lillepeenra, kuid
ta juba aastaid ei tea kes see on. Ta ütles, et igas kunstivallas on olemas anonymos'ed,
nagu oli ka muusikas, mida ta märkas kaua aega tagasi seda õppides. Need inimesed on
teinud siia maailma midagi nii ilusat, mis teeb inimesi õnnelikuks, kuid me ise ei saagi kunagi
teada kes need on. Nemad kingivad siia maailma midagi imelist. See salaaednik ei vajagi