Tuglase novellid
Rannus
alustas trellide viilimist, seda ei saanud ta järjepidevalt teha kuna müüril liikus valvur. Ta
kõht oli tühi. Ta ei tahtnud enam kellelegi kätte maksta, tahtis ainult vabadusse pääseda. Ta
jälgis sealt ülevalt külaelu..ta igatses kõike seda..ja nälg näpistas. Ta meenutas erinevaid
seiku oma elust..kuid mida aeg edasi, seda enam vajus kõik unustusse..lõpuks unustas ta ära
miks ta üldse seal oli. Lõpuks pääses ta välja, kargas mööduvale kerjusele kallale, kes
saiakontsa näris ja langes surnuna maha.
Unede kuristik.
Peategelane näeb und. Näeb ratsanike, kes sõidavad ringi ja käivad linnades, mis on
inimtühjad. Mitte üht ainumasti hinge ei liigu ringi. Tal on hirm, ta ei saa liigutada. Järsku ta
karjub ja ärkab. Arvas, et oli oma kodus, kuid siis meenus talle, et ta oli võõras korteris, sõja
eest pagenud. Nähes kõike muud langevat ja ise veel hingata..Kuid ta pidi magama..vaikselt
jäi ta taas unne