Kirjutis teemal "Ühe kirjavahetuse saladus"
olemasolekus ma parem kahtlema ei hakanud. Pärast erinevate ideede kaalumist jõudsin
järeldusele, et kõige parem on hoo pealt uksest välja hüpata. Viiekümne-kilomeetrise
tunnikiirusega liigub auto sekundis edasi kaksteist ja pool meetrit, aga kuna ma ei saanud
ju täiesti piiri peale hoogu lasta, pidin veel suurema kiiruse pealt välja hüppama, mis
iseenesest tundus õõvastav. Mulle tuli meelde, et linna lähedal käib ehitus ning seal oli
veel eile saepuruhunnik. Võtsin suuna ehituse poole. Seal ma siis olin: pikk, pikk sirge
ning siis igasugused märgid, et teha selgeks: ees käib ehitus. Juba kaugelt nägin ära, et
eilsest saepuruhunnikust on järel ainult riismed ning sinna kõrvale valatud kruusakuhi.
Siiski tundus kruus parem mõte, kui kokkupõrge linttraktoriga, mis kaljukindlalt omal
kohal seisis, ning pärast põgusat tutvumist teetöödemasinaga plahvatuse saatel orbiidile
lennata.
Edasi meenub mulle juba kõik katkendlikult
annaabi.ee 
