“Viiskümmend tumedamat varjundit”
puudujäägid andeks antakse, ning naiivsevõitu tütarlaps Anastasia Steele, kes välise ilu nii
mehe iseloomust kui iseenda heaolust ettepoole seab, ja Christianisse kõrvuni ära armub.
Teise osa alguseks on nende suhe jõudnud karidele, kuid õnneks piisab Anastasiale vaid mehe
ilusa näolapi nägemisest, et füüsiline väärkohtlemine unustada ja Christianile uus võimalus
anda. Eesmärk näib olevat tõestada, et end sadistina määratlev Christian on tegelikult
võimeline ka normaalseks suhteks. Millegipärast hakkab asi aga üpris kiiresti teises suunas
liikuma: hoopis Anastasia on see, kes mehe vägivaldsevõitu nõudmistega kohanduma peab.
Teises osas ilmub välja ka Christiani endine alistuja, kes pole Christianist endiselt üle saanud.
Anastasia ja Christiani elu muudab raskeks ka viimase eks, Elena, kes ta sellisele teele viis ja
ei taha Christiani õnnest midagi teada