tingimuste eest. elutekkelised: sootasandikud, laukad fosforiit- maardu, rakvere maardla. Väetis häädemeeste luited- tuule häädemeeste luited- tuule ilumetsa kraatrid- meteoriidid ilumetsa kraatrid- meteoriidid Inimtekkelised: tehiskünkad, kaevud, kraavid, karjäärid, tuhamäed Karjääriviisiline KARSTIVORMID tekkivad vees lahustuvate kivimite ja vee koosmõjul. karst esineb põhjas, kuna lõunas on liivakivi, ei sadene KARSTIVORMID tekkivad vees lahustuvate kivimite ja vee koosmõjul. karst esineb põhjas, kuna lõunas on liivakivi, ei sadene kilp- osa platvormist kus paljanduvad aluskorra kivimid Kosmogeensed: meteoriidikraatrid kuhjevormid: lammitasandikud, kaldavallid kuhjevormid: meretasandikud, rannavallid, maasääred kuhjevormid: moreentasandikud, moreenkünkad kukersiit- põlevkivi nimetus. sellest saab elektrit, energiat, õli. sellel on suur tähtsus majanduses kuna meie
tarvitatava joogivee kareduse ja südamehaiguste registreerimise vahel , aga vaid kuni 170 CaCO3 mg/l. Vee kareduse liigid: Eristatakse kolme kareduse liiki: MÖÖDUV(karbonaatne)KAREDUS. Seda põhjustavad vees lahustunud Ca ja Mg vesinikkarbonaadid ja karbonaadid, mis sadenevad vee keetmisel. PÜSIV(mittekarbonaatne)KAREDUS. Seda põhjustavad peamisel Ca ja Mg kloriidid ja sulfaadid, vähemal määral ka fosfaadid, nitraadid jt, mis vee keetmisel välja ei sadene. ÜLDKAREDUS, mis on Ca ja Mg ühendite kogusumma keetmata vees. Millised soolad põhjustavad vee karedust? Vee karedust põhjustavad vees lahustunud KALTSIUMI JA MAGNEESIUMI SOOLAD. Eestis on joogivesi enamasti kare, sest elame paesel pinnal ning see teeb karedaks ka meie joogivee. Kaltsium ja magneesium on inimese organismile vajalikud elemendid, mistõttu puudum veekaredusel joogivees piirnorm. Siiski, vee kõrge karedusega seotud probleemid on tuttavad kõigile - nii eratarbijale aga
katioonid nagu Fe, Mn, Ba, Sr, Zn. Vee kareduse liigid Eristatakse kolme kareduse liiki: 1. Mööduv (karbonaatne) karedus. Seda põhjustavad vees lahustunud Ca ja Mg vesinikkarbonaadid (HCO-3) ja karbonaadid (CO2- 3) mis sadenevad vee keetmisel lahustumatu CaCO3-na välja. 2. Püsiv (mittekarbonaatne) karedus. Seda põhjustavad peamisel Ca ja Mg kloriidid (Cl-) ja sulfaadid (SO2-4), vähemal määral ka fosfaadid, nitraadid jt, mis vee keetmisel välja ei sadene. 3. Üldkaredus. See on kõigi Ca ja Mg ühendite kogusumma keetmata vees ehk Ca- ja Mgioonide kontsentratsioon vees. Vee kareduse liigid 2 Mööduvat karedust saab kõrvaldada vett keetes (mis põhjustabki katlakivi teket). Jäävat karedust saab kõrvaldada vaid keemiliselt, näiteks ioonvahetite abil. Vee karedus looduses Eestis on joogivesi enamasti kare - elame ju paesel pinnal ning see sama paekivi teeb karedaks ka meie joogivee. Ohtralt CO2 sisaldav vesi lahustab Ca lubjakividest
5) Segada lahust tund aega-kolvi peale jahuti(veega) 6) Jahutada lahus maha toatemperatuurini-tekivavad ilusad kollased kristallid 7) Filtreerimseks kasutada klaasfiltrit 8) Pesta sadet minimaalse koguse etanooliga( alguses 2 ml etanooliga, siis 4 ml veega ning lõpuks 2 veel 2 ml etanooliga) 9) Teha ümberkristallimine 10) Lahustiks etanool- 25 ml ümarkolvis( + magnetsegajapulk) 11) Lisada etanooli väheste koguste kaupa(kuumutada), et vältida seda, et aine ära lahustuks. Muidu pärast ei sadene kristalle 12) Saadud aine Petri tassile kuivama-saadi kollane kristalliline ühend(katta flterpaberiga) 13) Kontrollida aine puhtust TLC abil Võrrand. Joonis 1-esmaste krisatallide sadestamine, hiljem ümberkrisrallimine Joonis 2-kasutati kaks korda 2 m(Petri tass)=108,425 g m( Petri tass + aine)= 109,245 g m(aine)= 109,245 g -108,425 g = 0,820 g saadud praktiline saagis 0,822 g x g 180,8 g/mol 225,2411 g
Piisas vaid poole lahuse filtrimisest. 5 Saadud filtraadile lisasin kristalset kuni küllastuskontsentratsiooni saavutamiseni. Selleks lisasin väikeste portsjonitena soola ja loksutasin katseklaasi hoolikalt. Segs tegin nii kaua, kuni soola kristallid enam ei lahustunud. Lahus muutus häguseks. Lahusesse tekkisid valge sademe tükid. Järeldus: Poolküllastanud lahuses (NH4)2SO4 sadenevad globuliinid. Need on jäänud filtris. Albumiinid aga ei sadene poolküllastunud lahuses. Nende sadenemiseks on vajalik küllastunud lahus. (NH4)SO4 lisamisel küllastamiseni jälgime albumiinite sade tekkimist. Kui ma võreldasin globuliinide sadestamisel tekkinud sadet ja albumiinide sadestamisel tekkinud sadet, siis intensiivsemana tundus albumiinide sade. 1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st. Töö teoreetilised alused Kõik valgud denaturerivad kõrgel temperatuuril
Cr3+ - roheline, violetne Al3+ ja Zn2+ - värvitu Sadestamisel eraldatakse kõigepealt lahustumatud hüdroksiidid, mille sademed värvuvad erinevalt: Fe2+ + 2NH3 H2O→ Fe(OH)2 – määrdunudvalge, rohkeas, seismisel pruunistub Fe3+ + 3NH3 H2O→ Fe(OH)3 – punakaspruun Cr3+ + 3NH3 H2O→ Cr(OH)3 – määrunudroheline Al3+ + 3NH3 H2O→ Al(OH)3 – valge Seejärel sadestatakse TAA-ga sulfiidid. Sadenevad CoS, NiS, FeS, MnS ja ZnS. Hüdrolüüsi tõttu ei sadene Al2S3 ja Cr2S3, vaid jäävad sademesse hüdroksiididena: CoS, NiS, FeS – mustad MnS – roosakasvalge ZnS – valge TAA hüdrolüüsub kõrgemal temperatuuril ning tekkinud H 2S regeerib kohe NH3 H2O-ga. CH3CSNH2 + H2O → CH3CONH2 + H2S 2NH3 H2O + H2S → (NH4)2S + 2H2O Sulfiidide sademele lisatakse sademega võrdne maht 2M HCl lahust ja segatakse. Sademes: NiS ja CoS Lahuses: Fe2+, Mn2+, Cr3+, Al3+ ja Zn2+ III-V rühma
NH3*H2O, mis Le Chatelier` printsiibi kohaselt nihutab hüdrolüüsi reaktsiooni tasakaalu vasakule CO32 -ioonide kontsentratsiooni suurenemise suunas. (NH4)2CO3 toimel sadestuvad liigaluselises keskkonnas ka Mg2+ -ioonid valge aluselise magneesiumhüdroksiidkarbonaadina: 2Mg2+ + CO32 + 2OH Mg2(OH)2CO3 Et seda vältida, tuleb lahusele enne sadestamist lisada NH4Cl lahust, mis vähendab lahuse pH vajaliku väärtuseni pH~9, mille juures ei sadene Mg2+-ioonid magneesiumhüdroksiidkarbonaadina. Seega toimub IV rühma katioonide Ba2+, Sr2+ ja Ca2+ sadestamine (NH4)2CO3 lahusega ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul soojendamisega. P4.2 Analüüsi käik Käesolevas töös võivad katioonidena sisalduda IV rühma katioonidest Ba2+ ja Ca2+ ning V rühma katioonidest Mg2+ ja NH4+- ioonid. Kuna analüüsi käigus lisatakse analüüsitavale lahusele ammooniumisoolasid, siis tõestatakse NH4+-ioonid alati alglahusest.
valkude puhastamiseks, ensüümreaktsiooni petamiseks ensüümide aktiivsuse määral. Ehitus- mida rohkem molekulis hidrofoobseid rühmi, seda paremini ta lahustab vees. Temperatuur- temperatuuri tõus suurendab lahustuvus, see toimub ainultkonkret. Temperatuurini,sest pärast hakkab valkude denaturatsioon. pH- tema lahustuvus on minimaalne valgu pI juures( kui summarnelaeng on 0, siis klepivad ja sadenevad). Happelises/aluselises keskonnas summarnelaeng ei ole 0 ja reeglina ta ei sadene. Ekstrimaalsete pH väärtuste juures toibub valgu denaturatsioon. Lahusti ioontugevus- nt valgud mis puhas vees ei lahustu, lahustavad soolade lahustes. Soolaioonid seostavad valgu ioonidega ja netraliseeruvad valgudeioonide laenguid. Pöörduv protsess, kui liisame vett sisse siis lahustavad 9. Valkude eraldamise/puhastamise üldaspektid Keemia klassilised meetodid ei soobi, palju reagendid, kõrge temperature ja pH denatureerivad valgu.
Need uhutakse vee poolt pinnasest välja ning nende tekkel on oluline tähtsus ka CO2-l. Eristatakse viit kareduse liiki: 1. Mööduv karedus. Seda põhjustavad vees lahustunud Ca- ja Mg-bikarbonaadid ning - karbonaadid, mis sadenevad välja ja muutuvad lahustumatuteks ühenditeks vee keetmisel. 2. Püsiv karedus. Seda põhjustavad Ca- ja Mg-sulfaadid, fosfaadid, kloriidid ja nitraadid (osaliselt ka karbonaadid), mis vee keetmisel välja ei sadene. 3. Üldkaredus. See on kõigi Ca- ja Mg-ühendite kogusumma keetmata vees ehk Ca- ja Mg- ioonide kontsentratsioon vees. 4.Karbonaatset (arvutatav vesinikkarbonaat- ja karbonaatioonide sisalduse järgi) 5.Mittekarbonaatset karedust(üld- ja karbonaatse kareduse vahe); viimast põhjustavad peamiselt sulfaadid ja kloriidid. Vee karedust mõõdetakse: 1. Milligrammekvivalentides (mg-ekv liitri vee kohta). 1 mg-ekv vastab 20,04 mg Ca või 12,16 mg Mg sisaldusele 1 liitris vees
Kindlasti kontrollida sadenemise täielikkust. Fe(OH)2 - määrdunudvalge, rohekas, seismisel pruunistub Fe(OH)3 - punakaspruun Cr(OH)3 - määrdunudroheline Al(OH)3 - valge Samas tuleb arvestada, et sademeid on segus mitu ning nad võivad üksteise värvusi maskeerida. Lisatakse ~1 ml 1M tioatseetamiidi (CH3CSNH2, TAA) lahust ja hoitakse keevas vesivannis 5 min. Sadenevad sulfiidid CoS, NiS, FeS, MnS ja ZnS. Jälgida moodustuvate sademete värvusi. Hüdrolüüsi tõttu ei sadene Al2S3 ja Cr2S3, vaid jäävad sademesse hüdroksiididena Al(OH)3 ja Cr(OH)3. Sulfiidide täielikuks sadestamiseks lisatakse veel paar tilka TAA ja hoitakse vesivannis 2 min. Tsentrifuugitakse. Tekkinud sulfiidide sademete värvused: CoS, NiS, FeS - mustad MnS - roosakasvalge ZnS - valge Sademele lisatakse sademega võrdne maht 2M HCl lahust ja segatakse. Mitte kuumutada! Sademes: NiS ja CoS. Lahuses: Fe2+, Mn2+, Cr3+, Al3+ ja Zn2+ - ioonid. Sademe CoS ja NiS analüüs: Sademele lisatakse 1..
tuumast ja k-kaseiiniga rikastatud pinnast. 2. Vadakuvalgud (beeta-laktoglobuliin, immunoglobuliin, alpha-laktalbumiin, seerumalbumiin, laktoferriin) Kaseiinide eraldamine vadakust: Ultratsentrifuugimine 50 000g/min - ja -kaseiinide sadestamine Ca2+ ioonidega - Ca2+ seondub fosfoseriini jääkidega, valgu üldlaeng väheneb, molekulidevaheline tõukeefekt väheneb; k-kaseiin Ca2+ toimel ei sadene - Kui k-kaseiini on 10x rohkem kui s-kaseiini, siis stabiliseerib täielikult s-kaseiini, takistades Ca2+ toimel sadenemist happeline sadestamine - Eemaldab Ca2+ valgukompleksist ensümaatiline (kümosiin) - Kümosiini toime: k-kaseiin moodustab s- ja -kaseiini ja Ca2+ stabiilse kompleksi. Kümosiini toimel kompleks laguneb:
Cr3+ + 3H2O Cr(OH)3 + 3H+ määrdunudroheline Al3+ + 3H2O Al(OH)3 + 3H+ valge Samas tuleb arvestada, et sademeid on segus mitu ning nad võivad üksteise värvusi maskeerida. Lahus värvus oranzikas-pruuniks, ilmselt sadenes Fe(OH)3 Lisatakse ~1 ml 1M tioatseetamiidi (CH3CSNH2, TAA) lahust ja hoitakse keevas vesivannis 5 min. Sadenevad sulfiidid CoS, NiS, FeS, MnS ja ZnS. Jälgida moodustuvate sademete värvusi.Tekkis must sade, muid värvusi ei näinud. Hüdrolüüsi tõttu ei sadene Al2S3 ja Cr2S3, vaid jäävad sademesse hüdroksiididena Al(OH)3 ja Cr(OH)3. Sulfiidide täielikuks sadestamiseks lisatakse veel paar tilka TAA ja hoitakse vesivannis 2 min. Tsentrifuugitakse. Co2+ + (NH4)2S CoS + NH4+ Ni2+ + (NH4)2S NiS + NH4+ Fe2+ + (NH4)2S FeS + NH4+ Mn2+ + (NH4)2S MnS + NH4+ Zn2+ + (NH4)2S ZnS + NH4+ Tekkinud sulfiidide sademete värvused: CoS, NiS, FeS - mustad MnS - roosakasvalge ZnS - valge
Väljasadenemise protsessi mõjutavad valgu hüdrofiilsus, laeng, molekulmas jne. Töö käik: · 2ml munavalgu + 2ml küllastanud (NH4)2SO4 · 5 minutiks jäetakse seisma · Filtritakse · Filtraat + (NH4)2SO4 (kristall) · Jälgitakse albumiide sademe modustumist. Tulemuste analüüs ja kokkuvõte: Poolküllastanud lahuses (NH4)2SO4 sadenevad globuliinid. Need on jäänud filtris. Albumiinid aga ei sadene poolküllastunud lahuses. Nende sadenemiseks on vajalik küllastunud lahus. (NH4)SO4 lisamisel küllastamiseni jälgime albumiinite sade tekkimist. 1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahuse sõltuvus pH- st. Teoreetilised alused: Kõik valgud denaturerivad kõrgel temperatuuril. Denatureerimise temperatuur sõltub valguse omadustest ja kekskonnast. Denatureerinud valk tavaliselt väljasadeneb.
Seevastu pI- st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu. Töö käik Kahte katseklaasi valatakse kummassegi 2ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi lisatakse 1ml kontsentreeritud etaanhapet. Mõlemat katseklaasi kuumutatakse keeval vesivannil. Ainult munavalgega katseklaasis sadestub valk välja, kuid etaanhappega valk ei sadestu. Järeldus Etaanhapet lisades muutus lahuse pH selliseks, et valgus agregatsiooni ei toimu ja valk ei sadene. 1.1.8. Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega Etanool, atsetoon jt veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgus esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale. Toimub valgu dehüdratiseerumine, mistõttu valk sadestub lahusest välja. Kui lahustit lisada ettevaatlikult ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada, denatureerub valk pöörduvalt. Sel juhul lahustub sade uuesti, kui sadesti kontsentratsiooni lahuses vähendada
pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadestuda. Valgu (pl) iseloomustab keskkonna pH väärtust, mille juures valgumolekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne molekuli summarne laeng on 0. Seetõttu agregeeruvad valgu molekulid kergelt ning sadenevad välja, kuid kui pl on pH- st oluliselt erinev, omandavad kõik valgud ühesuguse laengu. Interaktsioonid valkude vahel lakkavad agregatsiooni ei toimu. Seetõttu ei sadene ka denatureerunud valk. Töö käik · Valan kahte katseklaasi 2 ml munavalgu lahust · Ühte neist lisan konts etaanhapet · Kuumutan mõlemat katseklaasi vesivannil Lahus, millele lisasin hapet , jäi selgeks. Seega oli lahuse pH tunduvalt erinev valgu isoelekrtilisest täpist ning tekkisid ühesuguse laenguga valgud ning nendevahelised interaktsioonid katkesid. Agregeerumist ei tekkinud ning lahus jäi selgeks.
ja konkreetsest valgust. Kui pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest, siis ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadestuda. Valgu pI näitab keskkonna pH väärtust, mille juures valgumolekuli summaarne laeng võrdub 0-ga, mille juures valk hõlpsasti lahusest välja sadeneb. PI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas aga omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu ning ei sadene lahusest välja. Töö käik: valasin kahte katseklaasi 2ml munavalgu lahust, ühte lisasin 1ml konts. etaanhapet ning hakkasin mõlemat katseklaasi korraga kuumutama. Katseklaasis, kus oli ainult munavalk, tekkis valge sade (valk denatureerus kõrgel temperatuuril). Teises katseklaasis, kus oli ka etaanhapet, sadet ei tekkinud, sest pH oli munavalgu pl-i väärtusest oluliselt erinev. Valk denatureerus mõlemas katseklaasis ning sadenes väja katseklaasist, kus pH oli neutraalne
Katseklaasis, kus oli vaid munavalgu lahus, muutus lahus häguseks lahusesse tekkis valge hägu. Järeldus: Katseklaasis, kus oli vaid munavalgu lahus, munavalk denatureerus ja sadenes lahusest välja valge hägu näol. Katseklaasis, kus olin etaanhappe lisamisega muutnud lahuse pH-d, ei sadestunud kuumutamise tagajärjel midagi, vaid lahus jäi selgeks ja värvituks. Antud katse tõestas, kuidas pH muutmisel valgu molekulid lahuses ei agregeeru ja valk ei sadene pöördumatul denaturatsioonil lahusest välja. 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega. Veega segunevad orgaanilised solvendid kutsuvad valgumolekulides esile aminohapete apolaarsete radikaalide pöördumise molekulide välispinnale. Toimub valgu dehüdratiseerumine ja valk sadestub lahusest välja. Kui sadestit lisada ettevaatlikult ja katseklaasi sisu pidevalt loksutada, siis denatureerub valk pöörduvalt. Tekkinud sade lahustub
Suspensioonid on vedelikud, mis sisaldavad neis hajusalt jaotunud aineosakesi, mis neist seismisel välja sadenevad. Kuigi erütrotsüüte (punaseid vererakke) ei saa käsitleda lihtsalt aine- osakestena, on veri tervikuna siiski vaadeldav suspensioonina – seismisel sadenevad vererakud temast välja. Analoogiliselt suspensioonidega on ka kolloidid vedelikud, mis sisaldavad neis hajusalt jaotunud, kuid tegelikult lahustumatuid aineosakesi. Erinevalt suspensioonidest ei sadene need aineosakesed vedelikust aga seismisel välja. Tüüpilist kolloidsüsteemi kujutab endast tsütoplasma – põhiosas segu veest ja hulgast erinevatest valkudest. Vee tähelepanuväärsed lahustiomadused teevad temast ühtlasi ideaalse reaktsioonikeskkonna. Tõepoolest, elu aluseks olevad keemilised reaktsioonid kulgevad vesilahustes, nii on see loomulikult ka inimorganismis. Veelgi enam, vesi osaleb ka ise paljudes organismis toimuvates reaktsioonides
Sugukonnas Halobacteriaceae on põhiline osmoprotektor K+. K+ kasutab osmoprotektorina ka halofiilne eubakter Salinibacter ruber. Ka halobakterite ensüümid ja ribosoomid vajavad tööks kõrget K+ sisaldust (seda ju rakus palju). · Halobakterite valgud, nii pinna- kui ka rakusisesed valgud on happelised. Rakukesta happelisi valke stabiliseerib kõrge Na sisaldus keskkonnas. · Polaarsed valgud püsivad soolases keskkonnas paremini lahuses ega sadene välja. · Osa, kuid mitte köik Halobacteriumi liigid saavad kasutada valgusenergiat ATP sünteesiks seega käituda fototroofidena. Ka perekond Haloarcula saab valgusenergia arvel ATPd sünteesida. · Valguseseoseline ATP süntees lülitub sisse, kui hapniku kontsentratsioon on liiga madal tagamaks aeroobset hingamist. NB! Soolases vees lahustub hapnik halvasti! Fotosünteesipigmendiks halobakteritel on valk bakterirodopsiin, mille
· Ca2+ ja Mg2+ seotakse vees lahustuvatesse · polüfosfaadid ja orgaanilised kompleksimoodustajad kompleksühenditesse, millised viivad Ca2+ ja Mg2+ seovad Ca2+ ja Mg2+ ioonid püsivateks vees kontsentratsiooni vees sedavõrd väiksemaks, et CaCO3 või lahustunud kompleksühenditeks. rasvhapete Ca-Mg-sooli ei moodustu (ei sadene). · Ca2+ ja Mg2+ ning HCO3 väljavahetamine vees teiste ioonide vastu, millised ei moodusta vee kasutamisel rasklahustuvaid ühendeid. 23 24 4
2+ ➢ Ca ja Mg2+ viiakse rasklahustuvatesse ühenditesse ning viimased eemaldatakse veest filtreerimise või setitamisega; 2+ ➢ Ca ja Mg2+ seotakse vees lahustuvatesse kompleksühenditesse, millised viivad Ca 2+ ja Mg2+ kontsentratsiooni vees sedavõrd väiksemaks, et CaCO3 või rasvhapete Ca-Mg-sooli ei moodustu (ei sadene). 2+ ➢ Ca2 ja Mg2+ ning HCO3 – väljavahetamine vees teiste ioonide vastu, millised ei moodusta vee kasutamisel rasklahustuvaid ühendeid. ➔ Vee keetmine st kuumutamine ja filtrimine (kõrvaldab karbonaatse kareduse); ➔ Ioonvahetus - Ca ja Mg ioonid vahetatakse välja Na+ või H+ ioonidega, ja HCO3 – ioonid Cl+- või OH -ioonidega kuna ➔ Na-soolad on hästilahustuvad siis selline vesi katlakivi ei tekita.
Enamik valumalme sisaldab süsinikku grafiidi kujul. Tähtsamad malmi liigid on valge malm, hall malm, tempermalm ja ülitugev malm. 1)hall malm-----odav ja enamkasutatavam, Saadakse mitte väga kiirel jahutmisel. Grafiit sadeneb sealt välja lamellide kujul. Sisaldab Si 1-3%. Ei ole eriti tugev ja rabe. Summutab vibratsiooni ja hõõrdetugevus on suur, valamistemp hea voolavus. Kasutatakse: sisepõlemismootorite plokkide, silindrite, kolbides. 2)valge malm----C ei sadene välja, tekib tsementiit Fe2C peamisel pinnal. Väga kõva ja rabe. Kuullaagrid ja kuulvestide kuulid. 3)tempermalm----kui valget malmi lõõmutada sedeneb välja C helvestena ja malm muutub plastilisemaks. Sobib sepistamiseks. 4)ülitugev malm---sulametalli lisada enne valamis veidi Mg ja/või Ce,C sadeneb välja kerajate moodustistena. On plastiline. Kasutatakse mootorite klappide , pumpade korpuste, hammasrataste valmistamiseks. 10. Vask ja alumiinim, nende sulamid.
Happelised aminohapped annavad valgule happelised omadused ja aluselised vastavalt aluselised omadused. Vt aminohapped. 8. Füüsikalis-keemilised omadused Kolloid-osmootsus e onkootsus(osmootne rõhk kolloidlahuses)[enamik valke on hüdrofiilsed ja vesilahustuvad. Kollageenid ei lahustu vees ahelatevaheliste sidemete tõttu, kuid punduvad (seovad rohkesti vett). Tõelised (molekulaarsed) lahused. Püsivus – valgulahus ei koaguleeru seismisel (ei sadene täielikult). Väike difusioonikiirus – lahustunud aine molekulide liikumine lahuses madalama konsentratsiooni suunas tasakaalu saabumiseni, st lahustunud aine molekulide ühtlase jaotumiseni lahuses. Madal osmootne rõhk – valgud ei läbi biomembraane. Kõrge viskoossus – võime moodustada soole ja geele. Optilised eriomadused – valgulahus hajutab/peegeldab valgust]; amfoteersus; puhverdusvõime; opt aktiivsus ja adsorptsioonivõime; makromolekulaarsus 9
Isoelektriline punkt pH väärtus, mille juures ei ole summarset laengut e laeng on 0 (anioonid=katioonid). 8. Valgu Füüsikalis-keemilised omadused Kolloid-osmootsus e. onkootsus (osmootne rõhk kolloidlahuses), enamik valke on hüdrofiilsed ja vesilahustuvad. Kollageenid ei lahustu vees ahelatevaheliste sidemete tõttu, kuid punduvad (seovad rohkesti vett). Valgulahused- Tõelised (molekulaarsed) lahused. Püsivus valgulahus ei koaguleeru seismisel (ei sadene täielikult). 2 Väike difusioonikiirus lahustunud aine molekulide liikumine lahuses madalama konsentratsiooni suunas tasakaalu saabumiseni, st lahustunud aine molekulide ühtlase jaotumiseni lahuses. Madal osmootne rõhk valgud ei läbi biomembraane. Kõrge viskoossus võime moodustada soole ja geele. Optilised
Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: · Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni. · Hüdrolüüs peptiidsideme lagunemine ja vabade AH teke. See toimub kas tugevalt keemiliste mõjutustega või ensümaatiliselt (spetsiaalsete proteolüütiliste ensüümide toimel). 8. Püsivus valgulahus ei koaguleeru seismisel (ei sadene täielikult), kuna kolloidolekut stabiliseerivad valguosakese laengud ja hüdraatkiht. 9. Optiline aktiivsus ja adsorptsioonivõime valkude lahuste optiline aktiivsus tuleneb neis olevate AH-jääkide optilisest aktiivsusest ja valgu konformatsioonist. Valgud võivad adsorbeerida mitmesuguseid aineid ja ioone. See muudab need ained lahustuvateks või blokeerib nende toimet/toksilisust. 10. Makromolekulaarsus 9. Valkude klassifikatsiooni printsiibid, tähtsamad esindajad. (Lk64)
veest filtreerimise või setitamisega; lisatakse reaktiive leelismetallide karbonaadid (NaCO3), Ca(OH)2, NaOH, silikaadid, ortofosfaadid (Na3PO4 , Na2HPO4) moodustavad Ca2+ ja Mg2+ ioonidega sademe Ca2+ ja Mg2+ seotakse vees lahustuvatesse kompleksühenditesse, mis viivad Ca2+ ja Mg2+ kontsentratsiooni vees sedavõrd väiksemaks, et CaCO3 või rasvhapete Ca-Mg-sooli ei moodustu (ei sadene). Polüfosfaadid ja orgaanilised kompleksimoodustajad seovad Ca2+ ja Mg2+ ioonid püsivateks vees lahustunud kompleksühenditeks. Nt triloon-B Ioonvahetus pehmendatav vesi juhitakse läbi filtri, mis on täidetud vees praktiliselt lahustumatu ioniidiga. Ca ja Mg ioonid vahetatakse välja Na+ või H+ ioonidega, ja HCO3 ioonid Cl või OH ioonidega. Kuna Na-soolad on hästilahustuvad. siis selline vesi katlakivi ei tekita 1
struktuur ja taas ilmneb valgu bioloogiline aktiivsus. Renaturatsiooni bioloogiline tähtsus: · Väga lihtsate mõjutuste korral (nt pH muutused) ei toimu valkude pöördumatut inaktivatsiooni. · Hüdrolüüs peptiidsideme lagunemine ja vabade AH teke. See toimub kas tugevalt keemiliste mõjutustega või ensümaatiliselt (spetsiaalsete proteolüütiliste ensüümide toimel). Püsivus valgulahus ei koaguleeru seismisel (ei sadene täielikult), kuna kolloidolekut stabiliseerivad valguosakese laengud ja hüdraatkiht. Optiline aktiivsus ja adsorptsioonivõime valkude lahuste optiline aktiivsus tuleneb neis olevate AH-jääkide optilisest aktiivsusest ja valgu konformatsioonist. Valgud võivad adsorbeerida mitmesuguseid aineid ja ioone. See muudab need ained lahustuvateks või blokeerib nende toimet/toksilisust. Makromolekulaarsus 9. Valkude klassifikatsiooni printsiibid, tähtsamad esindajad
proov. Suurte lahusehulkade puhul, kus segamine pole võimalik, võetakse mitu proovi lahuse eri sügavustel, mis hiljem segatakse kokku. Nn. “primaarne keskmine proov” ei ole veel sobiv vahetuks analüüsiks: Kui proov on ebaühtlane või proovi kogus on suur, siis ühtlustamiseks see proov peenestatakse ning töödeldakse, et kogust järkjärgult vähendada. Proovide säilitamine Mida lühemat aega säilitada, seda parem. Peab olema tagatud, et analüüt ei lagune, sadene ega lendu. Proov ei tohi ka saastuda. Sellest lähtuvalt Üldised soovitused on: tihedalt kinni; madal temperatuur; õhu ligipääsu takistamine; valguse juurdepääsu takistamine; mürgitamine (mikroobide tegevuse takistamiseks) sobiv anuma materjal (vältimaks saastumist) vedelaid ja tahkeid proove tuleb hoida kas 4°C juures või külmutada 20°C… -40°C. Proove ka lüofiliseeritakse (külmutatakse ja eemaldatakse vesi).
annaabi.ee 
