Igaüks kujundab ise oma saatust
ja iha nümfettide vastu. Minu jaoks tundus see pigem kinnisidee ja haigusena noore, värske ning
rikkumata vastassugupoole järele. Humberil ei olnudki võimalik oma saatust ise kujundada, tema
mõtted ja teod olid justkui nõiutud Lolita suhtes, aga tüdruk ei olnud rumal ja teadis täpselt, mida
teha, et mees teda oma elust ja südamest välja ei saaks. Ehk Lolita sooviski nii oma elu alustada.
Ehk oli põnevus talle vajalik. Lolital oli justkui saatusejoon, mida ta oma tahtmise järgi ühele või
teisele poole kõveraks sikutas. Kahjuks oli Humbert niivõrd lummatud, et jooksis sellega vaid
kaasa.
Igaüks saab oma saatust ise kujundada, kuid tihtipeale ei mõtle me tagajärgedele, mis võib
kõik paremaks muuta või ära rikkuda. Ei aita meid ka pidev kaalutlemine ja mõtisklus hea ja halva
üle, muudame oma elu ikkagi hetkeemotsiooni ajel. ,,Lolita" ´le mõeldes, on mul Humberist lausa