Kannan tilga analüüsitavat lahust filterpaberile, lisan tilga dimetüülglüoksiimi lahust (DMG ehk Tšugajevi reaktiiv, CH3(CNOH)2CH3). Seejärel hoian filterpaberil avatud NH3 H2O pudeli kohal. Kuna tekib suur ja lai roosakas laik, siis on sellega Ni2+-ioonide olemasolu tõestatud. Aniooni tõestusreaktsioonid Kõigepealt mõõdan universaalindikaatoriga lahuse pH, mis on umbes 4-5, seega võib arvata, et lahuse ei saa sisaldada ebapüsivate hapete anioone CO 32- ja S2O32-. Kuna lahus ei lõhna ka iseäralikult, siis puuduvad suure tõenäosusega ka S 2-, SO32- ja NO2—ioonid. Lahuse värvuse võivad anda ka [Fe(CN) 6]3-, [Fe(CN)6]4- ja CrO42- ioonid. Tugevate oksüdeerivate omadustega anioonide tõestamine Lisan 3-4 tilgale alglahusele 1M H2SO4 lahust ja 2-3 tilka KI lahust ning 3-4 tilka tolueeni. Ekstraheerin. Kuna tolueeni kiht lillakaspunaseks ei värvu, siis ei eraldunud vaba jood ja tugevalt oksüdeeriva toimega anioone lahuses pole.
6OH 6e 12 H 2 Al 8OH 3H 2 6 H 2 O 2 Al OH 4 6e 2OH 2 Al 6 H 2 O 3H 2 2 Al OH 4 2 NaOH 2 Al 6 H 2 O 3H 2 2 Na Al OH 4 Mõned anioonide tõestamiseks kasutatavad redoksreaktsioonid Katse 15. S2O32– S2O32– sisaldavale lahusele (1-2 mL) lisada 1-2 mL lahjendatud sool- või väävelhapet. Kulgeb reaktsioon, mille tulemusena S2O32– -ioon laguneb kollakasvalge väävlisademe tekkega. Reaktsiooni segavad kõik ained, mis reageerides kas Cl – või SO 42– ioonidega, moodustavad valge tahke aine (sademe). Kirjutada reaktsioonivõrrand. 2 SO4 8H 6e S 4 H 2 O |⋅2 - redutseerija 2
tilka tolueeni. Ekstraheeritakse. Kui tolueeni kiht värvub lillakaspunaseks, siis eraldus vaba jood ja seega on lahuses oksüdeeriva toimega anioone. Märkus: tolueeni kihi värvus peab olema intensiivne! Nõrk värvus võib olla tingitud I2st, milline sageli sisaldub KI lahuses. 4.) Redutseerivate omadustega KMnO4 violetne värvus kadus; Br-, I-, [Fe(CN)6]4-, SCN-, S2-, anioonide tõestamine lahus läks kollaseks SO32- , S2O32-, (COO)22-, NO2-. 3-4 tilka anioonide lahust hapestatakse 1M H2SO4-ga ja lisatakse 1-2 tilka lahjendatud KMnO4 lahust. KMnO4 violetse värvuse kadumine (valastumine) võib toimuda toatemperatuuril või alles lahuse soojendamisel. b) tõestada lahuses olemasolevad anioonid Kirjutage üksteise alla kõikide anioonide valemid, mis võivad lahuses esineda. Eelkatsete tulemuste alusel tõmmata need anioonid maha, mis kindlasti puuduvad, lisades kõrvale
kahe, kolme või enama aatomi vaba elektronipaari kaudu. Ligandidest on suur osa monodentaatsed, nende hulka kuuluvad: a) ühe negatiivse laenguga liht- ja liitioonid nagu F-, Cl-, Br-, I-, OH-, NO2-, NH2-, CN-, SCN- jt; b) üheaatomilised negatiivse laenguga väiksema oksüdatsiooniastmega ioonid nagu O2-, S2-, Se2-, N3- jt; c) neutraalsed molekulid nagu H2O, NH3, CH3OH, C2H5OH, NH2OH, amiinid RNH2 jt; d) kaheprootoniliste hapete anioonidest S2O32- (:SSO32), CO32 (:OCO22), SO42- (:OSO32) jt. Bidentaatsete ligandide hulka kuuluvad näiteks oksalaatioon C2O42- (:OOCCOO:), etüleendiamiin :NH2-CH2-CH2-H2N: jt. Plaatina(II) kompleks bidentaatse liganditega bis(etüleendiamiin)plaatina(2+)-iooni [Pt(en)2]2+ näitel: 2 Kompleksühendite klassifitseerimiseks kasutatakse kas ligandide nimetusi või omadusi. Kasutamist on leidnud alljärgnevad üldnimetused:
_ söhhiomeetria punkti; _ 4. Reaktsioon peab kulgema piisavalt kiiresti, redoksreaktsioon on tavaliselt _ mitmeastmeline, nõuab katalüsaatorit; _ 5. Peab olema võimalik fikseerida stöhhiomeetria punkt. Redokstiitrimise näide _ Üheks redokstiitrimise näiteks on jodomeetria: jood lahusele redutseerija lisamine kasutades tärklist indikaatorina. _ Jood moodustab tärklisega intensiivse sinise kompleksi. _ Joodi saab näiteks tiosulfaadi (S2O32-) abil jodiidiks redutseerida. Kui kogu jood on reageerinud, siis kaob ka lahuse sinine värv. _ Tavaliselt on joodi muutumine jodiidiks viimane aste reaktsioonide jadas. _ Esimeste reaktsioonide käigus viiakse uuritava aine (tundmatu) kogus vastavusse joodi teadaoleva Kogusega Permanganomeetriline tiitrimine: permanganomeetria Mõõtelahuseks on kaaliumpermanganaadi lahus 6 Redokstiitrimise näide
makrokogustes. Mikroelemendid on K, Mg, Ca, Fe, Zn, Mn, Na, Mo, Co, Cu, W, Ni. MAKROELEMENDID: Element Allikas Funktsioon metabolismis O Org. ühendid, CO2, O2, H2O Rakuaine põhikomponendid H H2, H2O, org.ühendid Rakuaine põhikomponendid 2 N NH4+, NO3-, N2, org.ühendid Rakuaine põhikomponendid S SO42-, H2S, So, S2O32-, org.ühendid Kuulub Cys, Met, tiamiini, CoA, biotiini ja lipohappesse P Fosfaadid Kuulub nukleiinhapetesse ja fosfolipiididesse MIKROELEMENDID: K K+ Kofaktor (valgusüntees), osmoprotektor arhedel Mg Mg2+ Kinaaside kofaktor, stabiliseerib ribosoome,
rühma elemendid): → S2Br2; ebapüsivad SeBr4, SeBr2, TeBr4 P, As, Sb (15. rühm): → PBr3, PBr5; ebapüsivad AsBr3, SbBr3 B → BBr3 Si → SiBr4 Paljud metallid reageerivad energiliselt Br2-ga, mõned toatemperatuuril (eriti K, Al) Sageli tekib metallide pinnale kaitsekiht (aeglustab reaktsiooni), mis lahustub vee lisandi puhul Täiesti püsivad Br2 toimele: Pt, Ta Vesinikuga (kuumutamisel) → HBr (vesinikbromiid) Broom (Br2) – tugev oksüdeerija, oksüdeerib I- → I2; S2-, S2O32- → SO42-; NO2- → NO3-; NH3 → N2 Bromiidioon (Br-) oksüdeerub Tugevate oksüdeerijate (Cl2, KMnO4, K2Cr2O7, H2O2) toimel → Br2 Orgaaniliste ainetega reageerimisel on väga iseloomulik Br liitumine kordsete sidemetega või asendusreaktsioonid H ← Br Broomi sisaldavad happed HBr – vesinikbromiidhape (soolad bromiidid), gaasil. HBr vesilahus (võib olla kuni 65%-line) üks tugevamaid happeid, lahuses täielikult dissotsieerunud: HBr → H+ + Br-
annaabi.ee 
