�hel p�eval, kui Ann ema k�sul pudeleid keldrisse viis, m�rkas ta �he kasti peal kaustikut, kuhu peale oli kirjutatud K�RTSU OMA. V��RAS, �RA PUUTU! K�rtsuks h��avad Anni ema tema noorep�lve s�brad. Ann v�ttis kaustiku ja l�ks tagasi �les oma tuppa. Ta hakkas lugema. T�druk ei uskunud lihtsalt, et tema ema on selliseid asju kirjutanud. J�rgmise p�eva �htul sai Ann oma parimate s�pradega K�tlini ja Reenaga kokku. Ta r��kis neile kogu loo �ra ja teised arvasid lihtsalt, et Ann v�iks ema k�est k�sida, miks ta t�trele ei ole sellest midagi r��kinud
kõigis on peidus loomingut. Kui alles hiljaaeguni lükkasin ümber ütlust, et ‘’jalgratast enam ei leiuta’’, siis praeguseks hetkeks olen jõudnud sinna punkti, et ega ei leiuta tõesti. Ükskõik, mis vallas või millise entusiasmiga me ka mõnda loomingut ei looks, tuleb siiski tõdeda, et suuremal või vähemal määral astume varasema loomingu otsa. Pigem tuletame enda tekitatud probleemidele uusi lahendusi, lisame legendidele särtsu, vaatleme saavutatud teise nurga pealt või lisame hoopiski värve. Selle arvamuseni jõudsin alles hiljuti, kus tegelesin enda arvates uue loominguga ning hilisemal vaatlemisel selgus, et kolmest loomingust kõik olid peaaegu, et täpselt üks-ühele juba varasemast ajast täiesti eksisteerivad. Miks see nii on, on hea küsimus - kas mingisugused mälupildid on salvestunud sügavale meie meeltesse või tõesti leidub maailmas niivõrd palju ühtse mõtlemisega inimesi
annaabi.ee 
