Tema kaks poega olid kodust lahkunud ning ainult Ekke oli veel koju jäänud. Kui Ekke tahtis ka kodus ära minna, siis tema ema oli kurb, kuna tema kaks poega olid juba niigi ära läinud ning ei tahtnud, et kolmas ka läheks. Neenu oskas ka olla väga kuri. ,,,,Oota aga, poisinolk!" hüüab ema tigedalt. ,,Seekord sa ei pääse nii kergesti." Ta kohendab asjalikult oma sellikut ning istub puu alla, pikk roovik käes. ,, ,,Ei, memmel on ikka veel tugev käsi ja valus löök, mitte midagi pole ta kaotanud noorusrammust. Kui virutab hoobi, siis teist enam ei igatse. Tubli memm, tore memm, kadestamis- väärne emake. Ainult süda on tal pisut pehme, - praegu on ta kindlasti hiilinud aida või laida taha ja nutab härdalt, et on pidanud nuhtlema on toredat poega. Selline ta on kuri ja hell, tige ja pehme, vali ja nõrk. Ei
sellisest kõlvatusest. "Ekke, roni kohe alla!" hüüab Neenu uuesti ning haarab paraja rooviku. "Oota aga, sa poisinolk! Seekord sa ei pääse nii kergesti." /---/ "Memm, memm, sa jääd laadale hiljaks!" hüütakse äkki ülalt puu otsast. Neenu Moor ei vasta, või on ta tukkuma jäänud? Silmadki õhtusest kuumast päikesest kinni vajunud, pea kaldunud ettepoole. Ainult roovik pole ta käest libisenud, see oleks nagu sinna manu kasvanud. Ekke Moor hobukastani ladvas muutub tähelepanelikuks - tõepoolest, nõnda need asjad nüüd ongi: tema vana memm on päris tobe. Valvas ja valvas puu all kükitades, kuni jäigi magama. /---/ "Memm, memm!" hüüab Ekke Moor uuesti. Kuid ka nüüd ei tule mingit vastust. Poiss laskub mõne oksa allapoole ning jääb kuulatama
annaabi.ee 
