Eesti keelest ja meelest
elanud Rootsis ja räägib vaid osaliselt eesti keelt. Oletan, et ta teab siiski, kust ta pärit on ja
kus ta juured peituvad. Ta vanemad teab, miks me tähistame Võidupüha ja ka 24. veebruaril
võtab nende pere kapist välja aastate eest Eestis veedetud puhkusereisilt ostetud sini-must-
valge lipu. Nad külastavad iga laulupidu. Talve külmadega tõmbavad nad selga soojad
kodukootud kampsunid ning kihnu mustriga villased sokid ja kindad. Toomase meeltes
mõlguvad koos Rootsi ja rootslasetega ka Eesti koos eestlastega. Seega eeldan, et eesti keelel
ja meelel on võimalus ka väljaspool riigipiire. Muidugi on ka teisi peresid, kes heidavad Eesti
üldse peast, kuid see ei tähenda, et väliseestlastes patriootide arv on olematu.
Keel muutub. Arvatakse sageli, et muutuda saab kas ainult halvemaks või siis ainult
paremaks, kuid on olemas ka kuldne kesktee, mille korral on pea võimatu otsustada kumba
äärmusesse seekordne uuenduslik manööver liigitada