Esimesed Lavoisieri teadustööd käsitlesid Alsace'i ja Lorraine'i piirkonna geoloogiat. Lavoisier koostas esimese Prantsusmaa geoloogilise kaardi. 1769. aastal valiti ta Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks. Lavoisieri kuulsamad tööd käsitlevad aga põlemisreaktsioone. Ta kaalus hoolikalt nii saadusi kui ka lähteaineid ning tuli järeldusele, et põlemine pole midagi muud kui ühinemine hapnikuga. Samuti demonstreeris ta hapniku rolli taimede ja loomade hingamises ning raua roostetamises. Need katsed aitasid kummutada keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooriat, mille kohaselt oli lisaks neljale elemendile (maa, tuli, õhk ja vesi) veel viies, mille nimeks on flogiston. Teooria kohaselt sisaldavad flogistoni kõik põlevad ained ning põlemine ise polegi midagi muud kui flogistoni vabanemine ainest. Lavoisier andis nimed hapnikule (oxygenium), vesinikule (hydrogenium) ja lämmastikule (nitrogenium).
Vesiniku põlemisel on keemilise reaktsiooni võrrand: 2H2 + O2 = 2H2O 3. Keda peetakse kaasaegse keemia isaks ja miks? Antonie Lavoisier, kes tõestas erinevate keemiliste elementide olemasolu. Lavoisier' kõige kuulsamad ja tähtsamad tööd käsitlevad põlemisreaktsioone, mida ta uuris, kasutades hermeetiliselt suletavaid nõusid ning kaaludes reaktsiooni lähteained ja saadused. Nii tõestas, et põlemine on ühinemine hapnikuga. Ta demonstreeris ka hapniku rolli roostetamises ning loomade ja taimede hingamises. Koos Pierre-Simon Laplace'iga näitas ta, et hingamise käigus seguneb orgaaniline materjal hapnikuga. Need 1774 tehtud katsed aitasid kummutada keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooriat, mille järgi põlemise käigus eraldub flogiston. 1780. aastal lõi ta põlemise hapnikuteooria. Ta kordas teiste teadlaste (näiteks Carl Wilhelm Scheele ja Joseph Priestley) katseid, kuid tõlgendas neid uut moodi, vastavalt põlemise hapnikuteooriale. 4
Antonie Lavoisier, kes tõestas erinevate keemiliste elementide olemasolu (kummutas tol ajal kehtinud arusaama, et eksisteerivad vaid 4 põhielementi – maa, tuli, õhk ja vesi). Lavoisier' kõige kuulsamad ja tähtsamad tööd käsitlevad põlemisreaktsioone, mida ta uuris, kasutades hermeetiliselt suletavaid nõusid ning kaaludes reaktsiooni lähteained ja saadused. Nende abil näitas ta, et põlemine on ühinemine hapnikuga. Ta demonstreeris ka hapniku rolli roostetamises ning loomade ja taimede hingamises. Koos Pierre-Simon Laplace'iga näitas ta, et hingamise käigus seguneb orgaaniline materjal hapnikuga. Need 1774 tehtud katsed aitasid kummutada keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooriat, mille järgi põlemise käigus eraldub flogiston. 1780. aastal lõi ta põlemise hapnikuteooria. Ta kordas teiste teadlaste (näiteks Carl Wilhelm Scheele ja Joseph Priestley) katseid, kuid tõlgendas neid uutmoodi, vastavalt põlemise hapnikuteooriale. 4
annaabi.ee 
