Atlantis
Kõlas
väike raksatus ja kasti kaan andis järele. Kõik toimus nagu aegluubis, kuid kellegil ei olnud
kuskile kiiret.
Artur tõsitis ettevaatlikult kaane üles ja vaatas kasti sisu. See ei olnud tühi.
Tema süda hakkas veel kiiremini lööma, kui ta sirutas käed ja võttis välja rullikeeratud
paberi, mis oli täiesti kuiv, sest kast nimelt oli olnud nii veekindel, kui vähegi võimalik.
Ta tõusis püsti ja kiirustas laeva rooliruumi. Kõik kiirustasid tema järel ja jäid üle ta õla
vaatama. Artur asetas paberi lauale ja lükkas selle kahe käega sirgeks.
Nüüd oli see kindel. Nad olid selle leidnud. Kaardi. Kaardi, mis pidi neid juhatama kadunud
maailma. "Atlantis, Kadunud Maailm," hüüdis Artur nii rõõmsalt, kui tema hääl seda lubas ja
haaras Katy enda ebusesse.
Meeskonnaliikmed karjusid rõõmust ja kõik tahtsid ühekaupa kaardi näha.
Need olidki ainukesed kes olid Arturi juurde lõpuni jäänud.
annaabi.ee 
