M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Ta oli morn ja meeleheitel. «Olen hüljatud, sõpradeta poiss,» ütles
ta endale, «keegi ei armasta mind.. Kui nad teada saavad, milleni nad on mind viinud, võib-
olja on
neil siis kahju. Ma püüdsin õiglane olla ja edasi jõuda, kuid nad ei lasknud. Paistab, et nad
tahavad minust igati lahti saada, olgu siis nii. Süüdistagu nad ennast siis tagajärgede pärast
miks ei peaks nad seda tegema? Mis õigus on hüljatul kaevata? Jah, nad on mind lõpuks
niikaugele viinud; ma hakkan roimarielu elama. Pole teist teed.»
Vahepeal oli ta juba kaugele alla heinamaale jõudnud ja tunni algust kuulut av kell kõlas
ainult nõrgalt tema kõrvu. Ta nuuksus nüüd, mõeldes, et ta ei kuule kunagi, kunagi enam seda
vana tuttavat kõla. See oli väga karm saatus, kuid see oli talle peale sunnitud; et ta oli
välja külma maailma aetud, siis pidi ta alistuma, kuid ta andestas neile. Nuuksed muutusid
nüüd valjemaks ja sagedamaks.