Kvaliteet 3,0-3,5 mm laiused, tihedas vanemas murus kitsamad. muruna: Moodustab hea mullapinna katvusega, tallamise kindla ja tiheda muru, mis on vastupidav kümne ja enamkordsele 3-4 cm kõrgusele niitmisele. Võsundilised taimed täidavad murusse tekkinud tühikud ja vähendavad võõrliikide samuti umbrohtudesissetungi. 5-pallisel hindamisskaalal on ,,Esto" rohukamara pehmust hinnatud 4,4, ühtlikkust 4,3, dekoratiivsust 4,0, tihedust 3,7, peenelehisust 3,2 ja niitmisjärgselt heledaks muutuvate võrsetippude nähtavust 1,8 palliga. Haiguskindlus Haigustele vastupidav. : Talvekindlus: Hea külma-, jäätumis- ja üleujutuskindlusega. 8-12 aastat. Läbilöövus karjamaasegudes on esimestel Kestvus: aastatel nõrk, soodsates kasvutingimustes võib hiljem valitsevaks kujuneda.
Randaalid ehk ketasäke Töökiirus 12km/h = 3,6 ha/h 1. Randaalimise eesmärk on põldude koorimine. 2. Rohukamara purustamine enne kündi. 3. Mulla künnieelne harimine. 4. Kõnnivagude tasandamine. Randaali töötamise skeem Randaalid liigitatakse veoviisijärgi: 1. Ripprandaalid 2. Järelveetavad ehk haakerandaalid Ühele kettale langeva koorimise järgi liigitatakse randaalid 1. Kergerandaalid ( 15kg) 2. Keskmised randaalid (20-25kg) 3. Rasked randaalid (>25kg) Enamasti kasutatakse raskeid randaale mille ketaste lõbimõõt on 60cm (600mm)
Okasmetsade mullad Läbiuhteline veereziim. Keerulise ehitusega mullad. Vähenõudlikud okaspuud tulevad toime väikese toitainete hulgaga. Mullapinnal on mitmekihiline kõduhorisont. Okasmetsavööndile kõige iseloomulikumad on leedemullad Huumushorisont puudub ja metsakõdule järgnevad kohe leet- Ja sisseuhtehorisont. Rohtlate mullad Kontinentaalses kliimas tekivad paksu huumushorisondiga mustmullad. Rohttaimede lehevaris ja taimejuurestik tekitavad rohukamara, mis on soodne keskkond taimedest toituvale mullaelustikule. Surnud org. Aine laguneb kiiresti, kui niiskust jätkub. Huumuse kogunemine kamardumine. Mustmullad kõrge poorsus, paks huumuskiht, hea sõmeraline struktuur. Kõrbete- ja poolkõrbete mullad Sooladerikkad, sademeid vähe-soolad püsivad mullas. Temperatuur on kõrge seega auramine suur. Enamik kultuurtaimi seal kasvada ei suuda. Heleda põhitooniga, horisontide eristamine raske. Ekvatoriaalsed ja niiske troopika mullad
niiskusevajaduse suhtes on intensiivne võrsete kasvu ja viljahakatiste arengu periood (juunis) ning õiealgmete tekkimise periood (augustis ja sepembri esimesel poolel. Kastmisnorm on 400-500 m3/ha. Kultiveerimine Alustatatakse kevadel, suvel tehakse seda 3-5 korda vastavalt vajadusele. Haritakse 5-10 cm sügavuselt. Kui reavahed hoitakse murukamaras, siis sobivad murutaimed on valge ristik, aasnurmikas, punane aruhein jt. Reavahet niidetakse suve jooksul 3-4 korda. Rohukamara eelised: Vihmasel perioodil viljad ei määrdu Masinkorjel kannab murukamar masinaid paremini kui mullapinnas Käsitsi korjel on murukamarall parem liikuda kui mullal Mulla struktuur säilib Puudused: Konkurents mullaniiskuse ja toitainete pärast rohukamara taimestiku ja sõstrapõõsaste vahel Kulutused sobiva niiduki muretsemiseks Rohukamar kipub levima põõsareale
tagajärjel. Paljude sajandite jooksul on karja söödavajadusi katnud suvel karjamaarohi, talvel hein, iga- aastane ühekordne käsitsi niitmine mõjutas looduskeskkonda vähe. Rohumaa taimekoosluste kujunemist mõjutab tugevasti kasutusviis. Ühesuguse mullastiku ja veereziimi 5 tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980). Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline kasutamine ja e) ketitamine.
lagunemisel lahustuvad ühendid, ning need ühendid kantakse mullas liikuvate vete toimel mullast ära ning seetõttu mulla viljakus langeb. 4.Miks on mustmullad väga viljakad? Vastus. Mustmullad asuvad sellises kliimas, kus aasta sademete hulk on tasakaalus auramisega, mistõttu on neil paks huumushorisont(ligi meeter) ja nii paksu huumushorisonti teistes mineraalmuldades ei leidu. Taimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara, mis on soodne keskkond taimedest toituvale rikkalikule mullaelustikule- Surnud orgaaniline aine laguneb soojas kliimas kiiresti. Suvel kui mullad läbikuivavad, seiskub mikrobioloogiline lagundamistegevus ja seetõttu tekib rohkelt huumusaineid. 5.Milline veereziim iseloomustab mustmuldi? Vastus. Mustmuldi iseloomustab tasakaalustatud vee reziim. Aastane sademete hulk on võrdne aurumisega. 6.Selgitage, miks on kõrbete ja poolkõrbete mullad sooldunud. Vastus
Eriloomaliikide karjatamine Lüpsilehmad 1. Lehm sööb päevas kuni 100kg rohtu 2. Karjamaa vajadus: madalasaagilisus0,5-0.6ha,Kõrgesaagilisus0,3-0.5ha 3. Karjagrupi suurus 200-250 lehma,Sobivaiks 150-200lehma 4. Koplite arv : kahepäevased:15-18koplit , ühepäevased:28-32 koplit 5. Karjatamise vaheaeg - 30päeva 6. Loomad söövad 10h , mäletsevad 6h 7. Heal karjamaal saab 15-16kg piima rohu arvelt 8. Loomad joovad päevas 60-80l vett Noorkarja karjatamine 1. 6-8kuust-lehmani on noorkari, kuni 6 kuu on vasikas 2. Söövad päevas 25-40kg heina 3. Noorkarja ja lüpsilehmade vahele peaks jääma 1-2 tühja koplit 4. Karjamaa vajadus 0,3-0,4ha 5. Koplite arv 8-10 6. Pullvasikad 30-50 looma 7. Rohukamar väheviljakas ei tooda piima,seedeorganid kujuneksid mahukaks VASIKAD 1. Karjamaa vajadus 0,08-0,1ha 2. Rajada lauda lähedale ...
säilitajana Kultuurrohumaad on paremad kui looduslikud, sest ise rajades võid valida seemnesegudess selliseid liike, 2) Rohumaaviljeluse areng ja perspektiivid Eestis mida loomad paremini söövad. Eesti geograafiline asend ja sellest tulenev ilmastik, nagu küllaldased sademed taimekasvuperioodil ja Rohukamara tüübi nimetuses kajastuvad liigid, mis on rohumaa koosluses ülekaalus. Rohukamar = mõõdukas temperatuur on soodsad mitmeaastaste heintaimede kasvuks. Erinevalt teistest kultuuridest on rohumaa kooslus. Rohukamar hõlmab maapealse ja maaaluse osa. rohumaadelt võimalik ühe aasta jooksul saada karjatamise või niitmise teel mitu saaki ja see on olnud Rohukamarate kestvus: a) lühiajaline 1-3 aastat stabiilne
Paremad taimed on ebasoodsates tingimustest, mittesöödavad soodsates tingimustes. Niitmise kõrgus sama, kärpimise kõrgus erinev, tihedusest, arengufaasist, peale karjatamist jääb laiguline karjamaa, Kärpimisega 30-90 ampsu. Söömise kiirus on pärandatav. Pidev söömine kestab 30 minutit, kogu kestvus 4 tundi ja siis pikem vaheaeg mäletsemiseks. Eritab sülgepäevas 200 liitrit. Heintaimedest osa liike taluvad kärpimist paremini. Üldiselt loob karjatamine tiheda rohukamara,. Kärbitakse ebaühtlaselt ja vaja järelniitmist. Tallamise tõttu muld tiheneb ja õhureziim halveneb, juurestiku ja mulla siseste võsundite kasv pidurdub. Palju sõltub taime liigist. On liigid mis taluvad tallamist: aasnurmikas, karjamaa raihein, valge ristik. Väljaheited oluline: suur hulk toitaineid muulda tagasi, ööpäevasel karajatamisel lämmastiku tagasi 60 %, P ja K 80%, Osalisel karjatamisel 10h, staub lämmastikust tagasi 30%, fosfor ja kaalium 30 ja 40%
Sügisestel vihmasadudel uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Varisevad okkad põhjustavad happelist keskkonda ning toimub muldade leetumine. Rohtlas- kontinentaalses kliimas, kus aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega, tekivad viljakad mustmullad, mis on kõrge poorsuse, suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga. Rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara. Suvel, kui mullad läbi kuivavad toimub huumuse kogunemine ehk kamardumine. Kõrbes- kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on väga sooladerikkad, sest sademeid on vähe ja aurumine suur ning soolad püsivad mullas- toimub sooldumine. Mullateke on võimalik vaid seal, kus mullad saavad jõe- või põhjaveest niiskust juurde. Vihmametsas- neil aladel on mullateke kestnud kõige kauem ja ka kliima on püsinud üsna muutumatuna, seetõttu ulatub muld kuni 10 meetri sügavuseni
Tallamisele vastupidavat taimestiku. Muru ühendab teised aia osad tervikuks. Kas siis niidumurud polegi muru? Niit on looduslik kooslus kus on esindatud palju erinevaid looma- ja taimeliike. Hooldus piirdub vaid sellega, et oleks tagatud taimede jätkuv kasv ja õitsemine. Murude korrashoid Muru hooldamise eesmärk on: · Luua taimedele kasvuks võimalikult soodsad tingimused; · Võimaldada muru kasutust planeeritud otstarbete kohaselt; Muru hooldamine sõltub: · Rohukamara liigilisest koosseisust; · Kasvutingimutest · Muru kasutusotstarbest Murude hooldusklassid Ilumuru (Al) esindusliku, vastupidava ja eriti kõrgetasemelise ilmega murud ja pargialad, millide rajamisel on vaja erilist täpsust ja korrektsust. Kulumist praktiliselt ei esine. Esindusalad, avalikud alad kesklinnas. Sageli rajatakse siirmurust. Tarbemuru(Alla ja Allb) - mänguväljakud, puhkealad, õuealad. Tugevad ja kulumisele vastupidavad murud
Lehtmetsade pruunmuldade mullaprofiil on ühtlase pastelse pruunika värvitooniga. 4. Rohtlate mullad Kontinentaalses kliimas, kus aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega, tekivad tüseda huumushorisondiga viljakad mustmullad. Rohtlataimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara, mis on soodne keskkond taimedest toituvale rikkalikule mullaelustikule. Surnud orgaaniline aine laguneb soojas kliimas kiiresti, aga ainult niikaua, kuni mullas jätkub piisavalt niiskust. Suvel, kui mullad läbi kuivavad, seiskub ka aktiivne mikrobioloogiline lagundamistegevus ja seetõttu tekib rohkelt huumusaineid
murendil, mis on liivakas ja hästi vett läbilaskev. Sügisestel vihmasadudel uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Varisevad okkad põhjustavad happelist keskkonda ning toimub muldade leetumine. Rohtlate mullad Kontineentaalses kliimas, kus aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega, tekivad viljakad mustmullad, mis on kõrge poorsuse, suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga. Rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara. Suvel, kui mullad läbi kuivavad toimub huumuse kogunemine (nimetatakse kamardumiseks). Huumushorisont ulatub sügavamale kui mis tahes teine maailma mineraalmuld. Kõrbete mullad Kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on väga sooladerikkad, sest sademeid on vähe ja aurumine suur ning soolad püsivad mullas toimub sooldumine. Mullateke on võimalik vaid seal, kus mullad saavad jõe- või põhjaveest niiskust juurde. Ekvatoriaalsed ja niiske troopika mullad
mittesöödavad levivad). Kärpimise kõrgus sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ja arengufaasist. Peale karjatamist jääb laiguline pinnas. Kärpimisel teevad loomad ühes minutis 30-90 hammustust. Söömise kiirus on pärandatav! Pidev söömine kestab umbes 30 minutit, umbes 4-5h kestab söömine kokku. Siis tuleb pikem vahe. Mõned liigid taluvad hästi kärpimist. Üldiselt soodustab karjatamine tiheda rohukamara teket. - Tallamisel on head ja halvad küjed. Tallamise tagajärjel muld tiheneb, õhureziim halveneb ning juurestiku ja mullasiseste võsundite kasv pidurdub. Vanadel rohukamaratel tallamine soodustab õhuvahetust rohukamaras. - Väljaheidetega satub tagasi suur hulk toitaineid. Arvestatakse, et üks lehm jätab aastas karjamaale väljaheiteid, mis vastab 25 tonnile sõnnikule.
Kasutatakse ketaskobestit, see on põhjamaadel kõige enam kasutatav maapinna ettevalmistus viis. Eristatakse passivset või aktiivset tööseaded. Aktiivseadmega kobestid teevad parema töö, kuid kulutavad ka rohkem kütust. Kahe kettaseadmega kobesteid veetakse olenevalt mulle tihedusest ja kandevõimest metsa- või põllumajandustraktori haakes. Masina liikumisega nurga all pööreldes valmistavad reguleeritavad vahekaugusga kettad mineraliseeritud riba, purustades rohukamara või metsakõdu ning peenestades ka langil olevad oksad. Külvi ja/või istutusviisi iseloomustus Labidagaauki istutamine on kasutatav peale lehtpuude ja okaspuudel. Haab on paljasjuurne, seega kasutatakse haava puhul 3-5 aastaste istikute ning heistrite puhul. Augu põhja tehakse huumusmullast madal koonus, millele toetuvad istikud laialiasetatud juured ja neile puistatakse peale samuti head mulda ning seejärel aetakse auk kinni ülejäänud mullaga.
4 Kiud – Koondunud sõkladesse ja rakuseintesse. Sõkladega kaetud terad on kiurikkamad kui suure või paljasteralised. 8. ROHUMAAD JA ROHUMAAVILJELUS Rohumaid tuleb uuendada kui karjamaad on hõredad ja väikese saagiga, umbrohu osakaal ületab saagis 30%, esinevad talvekahjustused või ebatasasused. Rohumaid saab uuendada pealtparandamise ehk renoveerimise ja uuskülvi teel. Pealtparandamine – Loodusliku või külvatud rohukamara ümberkujundamine soovitud kasutusotstarbega ja kõrgema saagiga rohukamaraks. Rohumaal säilitatakse vana rohukamar. Rohumaa uuskülv – Vana rohukamar hävitatakse ennem uue rohumaa rajamist. Võidakse kasvatada ka vahekultuurina teravilja 1-2 aastat (nt. nisu, oder või kaer). Selleks, et rohumaal kulutusi kokku hoida tuleks vähem külvata. Mullaharimise vajalikud töökäigud: Orgaaniliste väetiste laotamine, kündmine, libistamine,
Lamm (ka üleujutustasandik) on suurvee poolt üleujutatav osa jõeorust. Lamm koosneb alluuviumist ehk rohusööjad loomad või tuli. Seetõttu saavad poollooduslikes kooslustes hakkama paljud looduslikud taime- jõe poolt mahajäetud setetest. Lammid kujunevad jõgede alamjooksul. Valdavaks on küljeerosioon, ja loomaliigid, kes kultuurkooslustes vastu ei peaks. Tugevam inimmõju, näiteks rohukamara mistõttu võivad lammi omavad jõed olla väga looklevad ehk meandreerunud. ümberkündmine, väetamine või mürgitamine, kahandab liigirikkust tunduvalt. 29. Selgita oruterrasside teket? 37. Millal leidis aset? Jõe- ehk oruterrassid tekivaderosioonibaasi muutumisel maapinna tõusu või veetaseme muutumise tõttu. a) eesti vabanemine jääkattest 10..
5) Maapinna ettevalmistus Maapinna ettevalmistamine on vajalik nii loodusliku uuenduse tekke soodustamiseks kui külvide või istutamise tulemuslikumaks muutmiseks. Raiesmikule jäetud seemnepuudelt langeva seemne idanemise ning tärkamise soodustamiseks tehakse maapinna mineraliseerimist. Maapinda valmistatakse ette suvel või eelneval sügisel. Maapinda valmistatakse ette ketaskobestiga. Ketaskobesti purustab rohukamara või metsakõdu ning peenestab ka raiesmikul olevad oksad. Ketaskobesti sobib pinnase ettevalmistamisel nii istutamiseks, külviks kui ka looduslikuks uuendamiseks. 6) Külvi ja/või istutusviisi iseloomustus Kiilistutus pannakse kasvama paljasjuurelisi seemikuid, sest nende juurestik on väike ja vähehargnev ning mahub suhteliselt kitsasse kiilulõhesse. Tööriistaks on olenevalt mulla kõvadusest erineva raskusega istutuskiil või kiillabidat.
hakata. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Muutused koosluses majandamise katkemisel 1. Rohumaad muutuvad kõigepealt astme võrra lopsakamaks ja toitainerikkamaks. 2. Levima hakkavad hilise arenguga liigid, kelle arvukus suruti niitmisega maha. 3. Võsastumine on tihedam. 4. Võsastumisele järgneb rohukamara häving. 5. Endised puisniidupuud kuivavad. 6. Kuivematel aladel kujunevad salumetsad, niiskematel lodustuvad metsad. Millal hakkasid puisniidud kujunema, nende kunagine levik, kadumise põhjused. Puisniite meenutavad kooslused hakkasid kujunema 7000-8000 aastat tagasi. Ulatuslik karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aastat tagasi ning samal ajal võis suurenes märgatavalt ka puisniitude pindala. 20. sajandi keskpaigani ohustas niite peamiselt nende
Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus.
läbilaskev. Sügisestel vihmasadudel uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Varisevad okkad põhjustavad happelist keskkonda ning toimub muldade leetumine. Rohtlas- kontinentaalses kliimas, kus aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega, tekivad viljakad mustmullad, mis on kõrge poorsuse, suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga. Rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara. Suvel, kui mullad läbi kuivavad toimub huumuse kogunemine ehk kamardumine. 3 Kõrbes- kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on väga sooladerikkad, sest sademeid on vähe ja aurumine suur ning soolad püsivad mullas- toimub sooldumine. Mullateke on võimalik vaid seal, kus mullad saavad jõe- või põhjaveest niiskust juurde.
üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährik. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane. Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg- hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed
Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus.
2000 4 0,25 2500 5 0,20 3000 6 0,17 3500 7 0,14 3.2.3. Karjamaade rajamine Karjamaa külvieelne mullaharimine ja väetamine. Karjamaade rajamise, mullaharimise ja väetamise on tegeldud Eesti Maaülikooli rohumaaviljeluse osakonnas (A. Parol, 1999). Vana rohukamara uuendamine algab augustis või hiljemalt septembri esimesel poolel rohukamara purustamisest, millele järgneb orgaanilise väetise laotamine ja künd. Rohumaade kündmiseks on kohane poolvint või vinthõlmadega ader. Nii sõnnikuga väetamine kui ka varajane künd aitavad kaasa mikrobioloogiliste protsesside kaudu rohukamara kõdunemisele. Hilise künni ja selle halva kvaliteedi korral segavad kõdunemata mättad järgmisel kevadel mullaharimist ja külvitöid.
•regulaarselt karjatatav hõre puistu •sarnane puisniiduga (botaaniline liigirikkus väiksem) •karjatamisega kaasneb: valikuline söömine, tallamine, väetamine •loomastiku liigirikkus suur ja omapärane (putukad, teised selgrootud) – kõdust ja sõnnikust sõltuvad liigid • karjatada koormusega 0,3-1 lü/ha (sõltub mulla iseloomust, niiskusest, tüsedusest) vältida ülekarjatamist (puude kuivamine, rohukamara häving) iseloomulikud: tüüpilised niiduliigid + nitrofiilid (nt. kõrvenõges) karjamaa-umbrohud (tuliohakas) vähesöödavad liigid (luht-kastevars) spetsiifilised sõnnikul kasvavad liigid niitmine vs. karjatamine niitmine mõjub ühtlaselt kõigile taimedele niitmine ei tihenda mulda peaaegu üldse (käsitsi niitmine) või niidumasinatega ühtlaselt
seisund). Toetusõigusliku pinna hulka ei arvata: veega piirnevat rannaala (liivane või kivine maa), kus rohttaimede osakaal koosluses on alla 50%; põõsastikku või metsatukka (ei kehti keskkonnaregistris arvele võetud looniitude, kadas tike, puisniitude ja puiskarjamaade puhul); keskkonnaregistris arvele võetud looniitude, kadastike, puisniitude ja puiskarjamaade koosluse osa, kus pole tuvastatav rohukamara olemasolu; tehisobjekte (hooned, kivihunnikud, tehisveekogud jne, välja arvatud looduskaitselis tel eesmärkidel rajatud objektid nagu kõretiik ja määruse nr 19 § 5 lg 4 märgitud kinnismä lestised ja pärandkultuuri objektid). Pindalatoetuste taotlusele tuleb märkida kogu taotleja valduses olevad vähemalt 0,30 ha suurused põllud, seda ka siis, kui toetust kõikide põldude kohta ei taotleta või taotleja kasutuses on
Kärpimise kõrgus on erinev, sõltub palju taimede kõrgusest, tihedusest , arengufaasist. Tavaliselt jääb peale karjatamist laiguline pilt. Ühe minuti jooksul võivad loomad teha 30- 90 hammustust, see on pärandatav tunnus. Sellest oleneb toodangu võime. Pidev söömine kestab umbes 30 minutit, siis tehakse väike paus ja nii kestab see 4 - 5 tundi. Osad taluvad kärpimist, teised mitte. Kärpimisel on nii positiivne kui ka negatiivne mõju. Hea on see et soodustab tiheda rohukamara teket, halb on see,et osa rohtu jääb söömata, tuleb teha järel niitmist. Tallamine on oma head ja halvad küljed, põhiliselt on halvad..tallamise tagajärjel muld tiheneb, õhku on vähe ja mullas juurestiku ning võsundite kasv pidurdub. Palju oleneb ka taimeliigist, on selliseid mis taluvad näiteks : aasnurmikas, karjamaa raihein, valgeristik. Mingisugune soodne mõju võib olla ka vanade rohumaade tallamisel. Ülemises 5-6 cm kihis, toimub õhuvahetus
49.Happelises keskkonnas toimuvat protsessi mulla nimetatakse leetumiseks,mis areneb eriti ilmekalt välja liivmuldadel. Mida alustevaesem on liiv ja mida kestvamalt püsib hüdrolüüsiks vajalik liigniiskus, seda sügavamle ulatub leethorisont. Leetumine on levinud okasmetsavööndis . 50. Mustmullad on viljakad, sest nad kasvavad rohtlavööndis ja seal on hea kliima. Pluss veel rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara, mis on soodne keskkond taimedest toituvale rikkalikule mullaelustikul. Mustmullad on kõrge poorsuse,suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga.Mustmuldade süsinikusisaldus on kõrgem ja huumushorisont ulatub sügavmale kui mis tahes teasel maailma mineraalmullal. 51.Kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on sooladerikkad,sest sademeid on vähe ja soolad püsivad mullas. 52. Ekvatoriaalse vihmametsa mullad on happelised ja väheviljakad, sest nendel aladel on
või puudepõõsastega puisniite. Poollooduslikud kooslused püsivad üksnes inimtegevuse kestes, niitmise ja karjatamise abil. Kui see lõpeb, kasvab niit varem või hiljem uuesti metsaks. Niitmine ja karjatamine toimib kooslusele samamoodi nagu looduslikud tegurid, näiteks suured rohusööjad loomad või tuli. Seetõttu saavad poollooduslikes kooslustes hakkama paljud looduslikud taime ja loomaliigid, kes kultuurkooslustes vastu ei peaks. Tugevam inimmõju, näiteks rohukamara ümberkündmine, väetamine või mürgitamine, kahandab liigirikkust tunduvalt. 36. Miks on oluline säilitada pärandkooslusi? 37. Millal leidis aset? a) eesti vabanemine jääkattest 10 000-11 000 a tagasi. ; b) metsade arengu algus peale jää taandumist; c) laialehiste metsade valitsemisaeg Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.; d) vikati
harimisel, samuti reaskultuuride kasvuaegsel hooldamisel (reavahede harimisel) ja põldude töötlemisel pärast saagikoristust. Vastavalt sellele on mullareesil järgmised ülesanded: 1) mulla intensiivne kobestamine ja segamine külvieelselt; 2) umbrohu hävitamine juurte läbilõikamise ja väljarebimisega, ning umbrohuseemnete mullaga katmisega; 3) väetiste mullaga segamine; 4) künniviilide ja -mätaste purustamine; 5) rohukamara (söödimaa) purustamine; 6) teravilja-, maisi jms tüüstiku purustamine ja mullaga segamine; 7) põllupinna tasandamine (kühmude mahalõikamise ja lohkude täitmise teel). Mullafreesi töötamisel kehtivad järgmised olulised agronõuded: 1) töötada tuleb ettenähtud töösügavusega: külvieelsel harimisel kuni 15 cm, mätliku künni töötlemise kuni 20 cm, kamara purustamisel 5...8 cm, tüüstiku töötlemisel kuni 12 cm;
suurus oleks arvuliselt 20-120t/ha. Kuivaine saak suureneb alates heint võrsumisest ja saavut max taseme õitsemise lõpul. Ja kuiva hulk on 6-15t/ha. Toorproteiini saak mis on 1-5t/ha on max tasemel sel ajal kui heintaimed on leherikkad st võrsumisest kõsumiseni ja pärast õisiku mood algab prot vähenemine ja prot tase langeb pärast õisiku mood 0,5% päevas. 72)Rohumaade tüübid Rohumaa tüüp ja iseloomustus Rohukamara tüüp Kestus N kg/ha kasutusviis aastates Lühiajaline majanduslikult 1) punase (roosa) 1,5-2 - niiteline kallid, sest kulutused rajamiseks ristiku rohke jagunevad 1-4 aasta peale, aga 2) pun. (roosa) ristiku 2-3 0-70* niiteline, kulutused on suured. ja pealiskõrreliste vahelduv Lüh.ajalised vajalikud sel juhul: rohke
Nõrglupja, mis sisaldab kaltsiumkarbonaati keskmiselt 98%, või põlevkivi tuhka, milel lubjasisaldus on 35...40%. Liiga sagedane lupjamine on ka kahjulik. Soovitatav on lubjata 8...10 aasta tagant. (Jaama 1976) Kõige olulisem on istikute alla mineva maa-ala väetistarbe määramine, alles seejärel saab otsustada, milliseid väetisi ja kui palju kasutada ning kas üldse midagi kasutada. Seega võetakse mullaproovid. Kui kirsiistandikuks planeeritav maa-ala on olnud pikemat aega rohukamara all, tuleks seda enne istandiku rajamist mitu aastat korralikult väetada ja harida. (Jänes, Niiberg 2001). Enne kui alustatakse mullaharimist, on oluline selgitada, kui kaugele on juured kasvanud ning kui sügaval pelamised juured asuvad. Alles seejärel määratakse väetiste andmise sügavus ning kaugus. (Kiislar 1969) Huumusesisaldust mullas aitab tõhusalt suurendada orgaaniline väetis: sõnnik, kompost, haljasväetis. Sõnnikut kulub 100-150 t/ha
aasta, ainult mõnede liikide roomavad võsundid elavad kauem. Kuid nende juured ja risoomid elavad 2-3 aastat või kauem, mille vältel osa neist sureb või uueneb. Seetõttu toimub maa- aluste organite (risoomid, narmasjuured) kuhjumine mulla kõige ülemisse horisonti kamardumine. Metsakooslustes on kamardumine nõrgalt arenenud. Heintaimede juurte põhiline mass asub ülemises 0-20 cm tüseduses mullahorisondis ja ületab taimede maapealse massi mitu korda (Krall, 1979). Rohukamara tiheduse suurenedes kasvab ka juurte arv ja mass. Rööbiti orgaanilise aine moodustumisega kamaras toimub seal ka taimejäänuste intensiivne lagunemine, lämmastiku sidumine ja huumuse moodustamine, mille tagajärjel tõuseb mulla üldine viljakus. Rohukamar on elupaigaks heintaimedega kohastunud organismidele: seentele, bakteritele, mullafaunale. Kui ühtede taimeliikide produktsioon langeb, siis võib kaasneda teiste taimeliikide produktsiooni tõus
murendil, mis on liivakas ja hästi vett läbilaskev. Sügisestel vihmasadudel uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Varisevad okkad põhjustavad happelist keskkonda ning toimub muldade leetumine. Rohtlas- kontinentaalses kliimas, kus aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega, tekivad viljakad mustmullad, mis on kõrge poorsuse, suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga. Rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara. Suvel, kui mullad läbi kuivavad toimub huumuse kogunemine ehk kamardumine. Kõrbes- kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on väga sooladerikkad, sest sademeid on vähe ja aurumine suur ning soolad püsivad mullas- toimub sooldumine. Mullateke on võimalik vaid seal, kus mullad saavad jõe- või põhjaveest niiskust juurde. Vihmametsas- neil aladel on mullateke kestnud kõige kauem ja ka kliima on püsinud üsna
säilitatavaid noori puid ja põõsaid. Puiskarjamaade taastamine: · Enamus tänapäeval majandatavaid puiskarjamaid on kas endised puisniidud või endised suhteliselt lagedad looduslikud karjamaad. Järjepidevalt karjatatud metsa leidub väga vähe. Seega pole ka eriti võtta ajaloolisi eeskujusid puiskarjamaade taastamisel. Õigem oleks nimetada raietegevust "kujundamiseks", lähtudes tänapäevastest vajadustest. · Puiskarjamaal tuleb harvendamisega soodustada rohukamara moodustumist, suurendada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning kujundada puistu kergesti läbitavaks, inimsilmale kauniks ja elamusi pakkuvaks. · Puiskarjamaa ja puisniidu kujundamise üldised põhimõtted on sarnased. Tugevamat harvendust vajavas väga tihedas metsas võib raiet teha järkjärgult, mitme aasta jooksul. Esimese harvendusega võib näiteks kujundada metsa sisse paari meetri laiused teerajad, et tekiks mingi ülevaade metsa iseloomust.
Sügisestel vihmasadudel uhutakse aluselised katioonid mullast välja. Varisevad okkad põhjustavad happelist keskkonda ning toimub muldade leetumine. Rohtlas- kontinentaalses kliimas, kus aastane sademete hulk on tasakaalus auramisega, tekivad viljakad mustmullad, mis on kõrge poorsuse, suure toiteelementide sisalduse ja hea sõmeralise struktuuriga. Rohttaimede lehevaris ja mullas olev taimejuurestik tekitavad õhurikka rohukamara. Suvel, kui mullad läbi kuivavad toimub huumuse kogunemine ehk kamardumine. Kõrbes- kuivas ja poolkuivas kliimas levivad mullad on väga sooladerikkad, sest sademeid on vähe ja aurumine suur ning soolad püsivad mullas- toimub sooldumine. Mullateke on võimalik vaid seal, kus mullad saavad jõe- või põhjaveest niiskust juurde. Vihmametsas- neil aladel on mullateke kestnud kõige kauem ja ka kliima on püsinud üsna muutumatuna, seetõttu ulatub muld kuni 10 meetri sügavuseni
Puiskarjamaad on regulaarselt karjatatavad hõreda puistuga alad, mis struktuurilt sarnanevad puisniitudele, kuid on väiksema liigirikkusega tänu loomade valikulisele rohttaimede söömisele ja tallamisele. Puiskarjamaad, mida lisaks karjamaadele ka aegajalt üle niidetakse on reeglina liigirikkamad kui ainult karjatamise abil majandatavad alad. Puiskarjamaade püsimise tagab regulaarne koduloomade karjatamine. Puiskarjamaal tuleks kindlasti vältida ülekarjatamist, mis hävitab rohukamara ning ka puud võivad kuivada. EESTI LOODUS 128. Asend, piirid ja suurus. Geograafilise asendi järgi võib Eestit käsitleda nii Põhja-, Kirde- kui ka Ida- Euroopa maana. Et Eesti ei ole kuigi kaugel Leedus Vilniuse lähedal tähistatud Euroopa keskpunktist, võib Eestit käsitleda ka Kesk- Euroopasse kuuluvana või Ida-Euroopa läänepoolse piirimaana. Loodusgeograafiliselt kuulub Eesti
annaabi.ee 
