M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
poolt, et läheme nüüd otsekohe ja võtame nad onnis kinni, kui nad tulevad,» siis pidin otse
ümber
kukkuma: üks võinire hakkas mööda mu otsaesist alla venima, tädi Sally nägi seda, läks näost
lumivalgeks ja ütles:
«Taeva pärast, mis selle lapsega ometi on! Tal on kindlasti peaaju põletik, muist valgub juba
välja!»
Kõik jooksid vaatama, tädi kiskus mul kübara peast; leidis leiva ja mis veel võist järel oli,
haaras mu ümbert kinni, pigistas mind ja ütles:
«Oh, kuidas sa rnind hirmutasid! Ja kui rõõmus ja tänulik ma olen, et polnud midagi
halvemat.
Õnn on meile selja pööranud, õnnetusi sajab kui kapaservast; kui
ma seda võiniret nägin, 'siis uskusin, et oleme sust ilma. Sest värv ja kõik oli just seda moodi,
nagu oleks see olnud su peaaju. -- Oh heldeke, miks sa ometi ei öelnud mulle, et sellepärast
keldris
käisid; sest poleks midagi olnud. Tee nüüd, et voodisse saad ja hoia, et ma sind enne
hommikut
enam ei näe!»