Tehased ning tööd lähevad järk-järgult üle masinatele, sest nii on kiirem, efektiivsem ja täpsem. Sellega ei tohiks leppida, sest kui masinad, mis ei taha palka ning reguleeritud töötunde, nagu inimesed, asendavad elusaid isikuid, tekib tööpuudus. Majandus langeb. Inimkond vaesub. Tipus püsivad vaid tippkohtadel töötajad. Peale rahvavalitsuse ning majanduse arengu on elamisväärseks eluks vaja ka keskkonna eest hoolt kanda. Kui pole puhast õhku mida hingata, mürkideta vett mida juua ja taimi mida kasvatada, ei püsi meie tervis just kaua korras. Mõeldes rohkem looduse säästmisele muudame me end ümbritsevat elu paremaks. Valides tooteid mis kahjustavad osoonikihti või mulda valime me halvema tuleviku järeltulevatele põlvedele. Lastes maha võtta kõik metsad ning lubades igale maalapile ehitada maju kaotame me õhku puhastava looduse ning põllumajanduseks vajaliku maa. Iga inimene peaks läbi mõtlema kas tema ost või ehitis on
oma surma koos teistega, sest eelnevalt suutis ta oma vastased üle kavaldada, kuid naiivne oleks arvata, et mees, kes oli teistest mitmeid kordi nutikam, arvaks, et mõõgavõitlus tuleb aus. Kuid Hamlet täitis oma eesmärgid maises elus ning seejärel lahkus. Ta jaoks oli väga raske koorem kanda oma isa surma ning oma armastatu surma. Hingeline surm võis tal tekkida peale armastatu surma. Kui Hamlet poleks surma saanud, oleks ta tulevik olnud eesmärkideta ja väga tume, sest ta oli kõik kaotanud mis tal oli. Oma ema surma üle kurvastamiseks tal tõenäoliselt aega ei jäänudki. Hamlet oli vaoshoitud, seadis õigluse jalule ning surm võis olla auhind selle eest. Ta pääses mustast tulevikust. Kõik said enda tegudele karistuse. Hamlet oli inimloomuse ohver. Igaüks mõistab ta võitluse põhjuseid erinevalt, kuid selle põhjus ja eesmärk on kõigile arusaadav. See on inimestele mõistetav . Hamleti huku põhjus peitub inimloomuses