"Kividest rannal ja meie õnnest"
kusagile hunnikusse? Võib-olla oleks toredam tulla igal aastal samasse randa, istuda
samale kivile, mida ollakse harjunud samas kohas nägema, ja lainehääli kuulates mõelda,
mis on õnn.
Olen giidina Eestis ringi rännates kahjuks pidanud nägema, kuidas sellised üritused
väljuvad esialgsetest raamidest ja hakkavad elama oma elu. Kurb on Hiiumaal Tahkuna
neemel vaadata Estonial hukkunud laste mälestusmärki, mille jalamile on "roninud"
labürint, risustades selle kauni koha ja mälestuse.
Labürindid on olnud saartel ja randades, aga kusagil on ju ka mõistlik piir. Samasugused
labürindid hakkavad juba tekkima Mohni saarel. Hiiumaal Kõpu neemelt ära sõites
palistavad teeservi kividest laotud nimede read. Kas neid on sinna tõesti vaja? Kas me
peame endast tingimata sel viisil mäletuse maha jätma? Võib-olla viiks parem oma prahi
rannast kaasa?
annaabi.ee 
