Karl ristikivi essee
Isegi kui hetkeks tundub, et ei lasta omas rahus
,,õnnelik olla".
Õnnelik olevat inimene, kes sureb omas voodis abikaasa nutu ja järeltulijate naeru saatel.
Ristikivi oma romaaniga ,,Rohtaed" sellise läbi elu elatud õnne kujundi loob, eestlastele väga omase
kujundi, ma arvan.
Ma olen nõus, inimese arusaamine õnnest kujunebki läbi elu.
Muutub vanusega, arvestab kompromissidega, kohustustega, põhimõtetega, võimalustega. Õnn
meie unistuste täitumise sigrimigris.
Ja ikkagi, miks Ristikivia pani oma romaanile pealkirjaks mitte ,,Juulius Kilimiti õnnelik elu" vaid
,,Rohtaed"?
Rohtaed oli vanas Eesti talukultuuris midagi väga ebapraktilist, peaaegu et mittevajalikku, keelatut.
Rohtaias ei kasvatatud kaalikaid. Rohtaeda võis harida ainult pühapäeval, poolsalaja. Seal kasvatati
lilli. Hapraid. Hingele. Rohtaed - nagu inimese peidetud unistus ja salajane lootus. Hetked, mida
ootad läbi elu, kuid märkad paraku tagantjärele. Ometi olulisem mõistlikust õnnest?
annaabi.ee 
