M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Olin õige väsinud, ja enne kui seda märkasin, jäin magama. Kui ärkasin, ei teadnud ma esiti,
kus olin. Tõusin istukile ja vaatasin ümber; tundsin natuke hirmu. Siis tuli mulle meelde. Jõgi
näis miilidelaiune olevat. Kuu oli nii hele, et võisin lugeda möödaujuvaid
246
ajupuutükke. Mustade ja vaiksetena ujusid nad mitusada sammu kaldast eemal. Kõik oli
surmvaikne. Näis hilja olevat; lõhnas hilise öö järgi. Te teate, mis ma tahan öelda, -- ma
ei leia õigeid sõnu. Sirutasin ja ringutasin tublisti; pidin just paadi lahti päästma ja
minema hakkama, kui kuulsin mingit häält eemalt, teiselt poolt jõge. Kuulatasin. Varsti
taipasin. Oli tuhm ja korrapärane naksumine, mida aerud vaiksel ööl tullides tekitavad.
Piilusin pajuokste vahelt välja; ja seal see oligi: paat, mis tuli eemalt üle jõe. Ma ei
näinud, mitu inimest oli paadis. See lähenes, ja kui ta minu kohale jõudis, nägin, öt.seal oli
üksainus mees. Mõtlesin, et on võib-olla taat, kuigi ma polnud teda oodanud