U. Pragi õpiku "Inimgeograafia alused" 1.-2. pt kokkuvõte
15. saj lõpp nn suurte maadeavastuste aeg - avastati terveid uusi ookeaneid ja mandreid,
täpsustusid kaardid ja kirjeldused. Paranesid kartograafilise kujutamise meetodid, võeti kasutusele
mõõteriistu.
18. saj algul viidi läbi palju inimgeog uuringuid (rahva-, põllumaj- ja käsitööloendused), mida
kaartidel ei kujutatud vaid mis ladestusid tekstidesse. Jagati regioonide järgi, millest tähtsaim oli
riik. Neid andmeid hakati nimetama statistikaks ehk riigikirjeldusteks.
Vanima paradigma kriis 1) 1920.-ks aastaks oli maa avastatud - vaja leida uusi ülesandeid. 2)
Liiga palju oli kirjeldusi, need olid halvasti organiseeritud - teavet oli vaja hakata valima.
Struktrualiseerimisega hakati juba varakult tegelema. Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma
teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804),
kuid suurema eduta.
Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks.