toimetuses. Mina isiklikult maal elada veel niipea kohe kindlasti ei tahaks, kuna linnades on kõik eluks vajalik olemas. Töökohad ja ettevõtted asuvad enamus linnas, linnapiires on lihtne liigelda, igale poole saab suhteliselt kiiresti. Koolid ja lasteaiad- parimad neist asuvad linnades. Suured toidupoed, kust saab tavalisest kiirtoidust kuni väga peenete roogadeni ulatuvaid kõhutäisi. Kaubanduskeskused, kus on olemas absoluutselt kõike kodutehnikast riieteni välja, isegi ilusalongid. Palju huvitavaid kohvikuid ja restorane kuhu minna. Samas ka kiirtoiduga tegelevad toitlustuskohti, aga need mulle eriti ei meeldi, sest tihtipeale pole teenindus just kõigeparem või kiirem, toit kõige tervislikum ja olen isegi ühes nendest kohtades näinud tuvisid ringi lendamas, mis viitab sellele, et pole need kohad ka just kõige puhtamad. Veel on linnas palju kohti, kus sisustada oma vabaaega, kas siis igasugused trennid, sportimis võimalused jne
Ma ütlesin, et mulle oli ükskõik, mispärast nad meid kätte ei saanud. Kui ilm hakkas pimedaks rm'nema, patsime pead vill-paplite tihnikust välja ja vaatasime siia-sinna ning üle jõe. Polnud midagi näha. Jim võttis lahti paar ülemist lauda parvest ja ehitas mugava vigvami1 kaitseks tormi ja vihma vastu ja et asjad märjaks ei saaks. Ta tegi vigvamile umbes jalg maad parvetasemest kõrgema põranda, nii et aurikute lained enam ei ulatunud me vaipadeni ega riieteni. Otse vigvami keskele puistasime viie või kuue tolli paksuse mullakorra ja tegime sellele raami ümber, et see laiali ei valguks; seal võisime tuld teha niiske või külma ilmaga. Väljapoole ei oleks tuli läbi vigvami paistnud. Tegime veel ühe tüürimisaeru varuks valmis, sest teistest võis mõni kätki minna vastu mõnd oksa või midagi muud. Püstitasime lühikese kahe-harulise teiba, et selle otsa riputada latern, sest meil 1 vigvam -- indiaanlaste telk. 276
annaabi.ee 
