M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
aegadel olid kokku löödud; nad rippusid igapidi viltu, ja väravatel oli harilikult üksainus
hing, -- seegi nahast. Mõni plank oli kunagi valgeks lubjatud -- hertsog ütles, et vist
Kolumbuse ajal. Enamasti oli aedades sigu ja inimesed ajasid neid välja.
Kõik poed olid ühe tänava ääres. Ees olid neil kõigil valged lõuendist aknakatused, mille
lattide külge maainimesed oma hobused olid kinni sidunud. Aknakatuste all seisis igal pool
tühje riidekaste. Hulkurid puhkasid kogu päeva kastidel, lõikudes neid oma taskunugadega,
närides tubakat, haigutades ja ringutades -- see oli kangesti labane rahvas. Neil olid enamasti
kollased õlgkübarad, laiad nagu päevavarjud; kuubi ega veste neil polnud. Nad hüüdsid
üksteist: Bill! ja: Buck! ja: Hank! ja: Jõe! ja: Andy! ja lobisesid laisalt ja sõnu venitades
ning tarvitasid õige palju vandesõnu. Ka iga aknakatuseposti najale toetus üks hulkur,
annaabi.ee 
