Eestlaste elu keskaja linnas
Eestlaste elu keskaja linnas
Keskaeg kestab 5. kuni 15. sajandini pKr. Keskaja linnad olid suhteliselt suured ja
jõukad. Kõige suurem linn oli Tallinn, kus elas ligi 8000 inimest. Üldse oli Eestis
keskajal üheksa linna.
Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle
rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti
linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest
mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganies.
Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest (teenijad, kerjused
jne).
Linnaõigus saadi maaisandalt, mis tagas linnakodanikule autonoomia ja eristas seda
ümbritsevast keskkonnast. Linnakodanikuks võis saada iga kodanik, kui ta elas
püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Kodaniku kohustusteks oli vahiteenistus