Romantismiga seotud materjal
oli kaasa elanud 1789- a Suurele Prantsuse revolutsioonile, kuid eitas nii sellega vallandunud
terrorit kui ka järgnenud Napoleoni vallutussõdu. Romantikute nooremas ja hilises
põlvkonnas (Byron, Heine) vaimustuti revolutsiooniideest küll märksa rohkem ja nähti
Napoleonis tihti Euroopa vabastajatki. Ometi sugenes ka nende loomingusse lõpuks
maailmavalu, pessimism ja skepsis, sest tollastest vabadusvõitlustest ei tulnud kergendust
rahvahulkadele, pigem lõikas revolutsioonidestki kasu aina jõudsamini kosuv Euroopa
kodanlus.
Romantikute pessimism, isegi n-ö tegelikkusest põgenemine (muinasaega, loodusesse) oli
samas protesti väljendus. Kuigi romantikud ei saanud muuta ühiskondliku arengu peasuundi,
mõjutas nende loomingut läbiv kirglik vabaduse- ja õiglusepaatos tugevasti ühiskonna
teadvust. Näiteks just alates romantismist hakkas laiema üldsuseni jõudma arusaam, et