Tšehhov näitekirjanikuna
, igatsus õnne ja täisverelise
elu järele. Vaatajale saab peagi selgeks, et küsimus pole mitte keskkonnas ja
ümbritsevates inimestes, vaid kogu elukorralduses, mis on vastuolus inimliku
ilu ja inimlike püüdlustega. Tsèhhov ise nimetas näidendit "Kolm õde"
draamaks, kuid oli üsna rahulolematu, kui ei osatud näha ka sellesse põimitud
koomilist elementi.
Komöödia "Kirsiaed"(1904) jäi Tsèhhovi viimaseks näidendiks. Sajandi
alguses vene ühiskonda haaranud revolutsiooniaimus ei jätnud puudutamata
ka Tsèhhovit. Usk uude ellu tugevneb ka tema teostes. Samal ajal süveneb
arusaam, et võitlus uue elu eest nõuab ka teistsuguseid inimesi. Tema
viimases näidendis kõlabki julge hüüe: Ole tervitatud, uus elu!", koos terava
naeruga inimeste üle, kes pole selleks uueks eluks suutelised ega väärigi
seda.
Tsèhhov kuulub oma aega, aga ta kuulub samavõrd ka tänasesse
päeva ja ka tulevikku, sest ta loomingu ammendamatult rikas üldinimlik sisu