Toomas Nipernaadi karakteristika
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes
oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi
kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles:
"Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole
minust vähimatki asja." Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et
kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi
ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö "naistega vabalt ümber käis". Tema suhetel
naistega olid alati kindlad piirid eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid
inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda
sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis
ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta...