M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Jõudsin kalda juurde poole
miili kaugusel linnast ja lasksin siis paati vaikses vees pärivoolu libiseda. Varsti
jõudsime ühe meeldiva süütu näoga noore maamehe juurde, kes istus puutüvel ja pühkis
higi näolt, sest ilm oli kangesti soe. Ta kõrval oli kaks suurt käsitaskut.
368
«Sõida kaldale!» käskis kuningas. Tegin seda. «Kuhu te sooviksite minna,
noormees?»
«Aurikule, et Orleansi sõita.»
«Tulge paati,» ütles kuningas, «kannatage üks silmapilk, mu teener aitab teil
reisikotte kända. Hüppa välja ja aita härrat, Adolphus,» sellega mõtles ta mind, nagu
nägin.
Tegin, mis ta käskis, siis sõitsime kolmekesi minema. Noormees oli kangesti
tänulik, rääkis, et oli kibe sihukese ilmaga pakke maad mööda tassida. Ta küsis
kuningalt, kuhu ta sõitis; kuningas seletas, ta olevat jõgepidi alla tulnud ja
hommikul teises linnas maabunud; nüüd minevat ta mõni miil edasi, et seal teisel
pool üht sõpra ta farmis külastada. Noormees ütles: