Leib on toidu ema
Hoolimata ränkrasketest aegadest jäi maarahvas elujaatavaks. Vanasõna ytleb: parem aganane
leib, kui tyhi kõht ning: kus on aganaleiba, pole nälga.
Rasket tööd tegevale mehele arvestati 19. sajandi keskel ja teises pooles yheks toidukorraks
ligikaudu 400 grammi (agana)leiba. Teomees sõi nädalas umbes 8 kg leiba. Kuniks leib oli
laual, jätkus elu.
Võime ennast liialdamata kutsuda (rukki)leivarahvaks. Tänu leivale oleme praegu rahvana
olemas. Maarahva elu käis leiva ymber. Rehemajad, milles meie rahvas on elanud vähemalt
tuhat aastat, ehitati leivavilja kuivatamiseks. Rehemaja ja meie ajaloolise kodu sydameks olev
reheahi on mõeldud korraga vilja kuivatamiseks ja leiva kypsetamiseks. Maad oli tarvis selleks,
et saada põhitoidust ehk leiba. Selle nimel mindi sõtta ja võideti Vabadussõda.
Meie esivanemate toidulaual oli leival praegusega võrreldes sootuks teine koht. Elame priiskava
kylluse ajal, mil leivast on saanud toidukõrvane. Kui sedagi
annaabi.ee 
