U. Pragi õpiku "Inimgeograafia alused" 1.-2. pt kokkuvõte
leidis, erinevalt Hettnerist, et maastiku-uurijate poolt üle võetud Humboldt-Ritteri "filter" on liiga
lai ega määrat!e geograafia ainevaldkonda piisava rangusega.
Pakuti valja mitmeid "filtri" kitsendamise võtteid. Kõige populaarsemaks kujunes mõte, mille
kohaselt geograafia pidi loobuma abstraktsete nähtuste käsitlemisest ja keskenduma sellele, mis
regioonis oli inimese meeltega tajutav - silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav, või siis vähemalt
haistetav või kombatav. Regioongi pidi võibolla piirduma alaga, mida kuskilt künkalt või tornist on
näha. Eriti selgesti väljendas seda mõtet Ewald Banse (1883-1953) oma 1924. aastal ilmunud taos
"Geograafia hing".
Banse ideed arendas edasi soome-eesti geograaf Johann Gabriel Granö oma ainsas laia
rahvusvahelist kalapinda leidnud toos "Puhas geograafia" ("Reine Ceographie") (1929), milles on
välja töötatud vägagi üksikasjaline ja range töökava regiooni määratlemiseks ja kirjeldamiseks,