Trigonomeetria ajalugu
Kõik see juhtus peale matemaatilise
analüüsi leiutamist ning pandi lõplikult paika Leonhard Euleri (1707–1783) poolt 18. sajandil.
Tänu tema töödele läheneme me trigonomeetriale nii nagu me teeme seda tänapäeval.
Kuni XVI sajandini oli osa matemaatikast, mida me tänapäeval kutsume trigonomeetriaks,
osake astronoomiast. Alates XVI sajandist muutus trigonomeetria iseseisvaks
uurimisobjektiks. Selle perioodi tähtsamaks trigonomeetriliseks tööks sai Johannes
„Regiomontanus“ Mülleri (1436–1476) raamat „Igasugustest kolmnurkadest“. Raamat ise
avaldati mitmeid kümnendeid hiljem. Kuigi Müller teadis kindlasti läbi araablaste tööde
tangensfunktsiooni olemasolust, kasutas ta oma raamatus ainult siinust. Mülleri töös ei ole
siinus ikka veel suhe vaid kindla pikkusega lõik nagu hindudel.[3] Oleme vaadelnud juba
siinuse ja tangensi teket, aga kas on midagi teada koosinusest? Väga sageli kasutati nurga
täiendusnurga siinust, st (vt. joonis 3.3)
annaabi.ee 
