Kultuurilugude semiootikast
Koostas: Meris Tammik ([email protected]) KULTUURILUGUDE SEMIOOTIKAST
refleksiivus. Kui keegi meie töid lugema juhtub või kui keegi vaatab kunstniku maalitud pilti või
kuulab muusiku esitatud lugu, peab ta ideaalsel juhul nägema/mõistma/tunnetama, kuidas esitaja on
mõelnud. Suurim häda ongi nende lugudega, kust paistab selgelt silma, et on vaja ,,kirjult ja
kiiresti"... sest välise efektiga, ilma refleksiivsuseta, ei teki printsiipi. Printsiip tekib siis, kui on
tajutav see refleksiivus, mis on toimunud, ning on näha konstruktsioon. Printsiip on see, kuidas
refleksiivus kajastub konstruktsioonis. Alati peab mõtlema sellele, et meie tekstidest on näha
see, kuidas me mõtleme, kui me oma lugu esitame.
Diskursiivsus
On see printsiip, kuidas ,,mina" asjadele läheneb. Tegelikult elame me kõik vägagi samas
diskursiivsuses, st me läheneme asjadele paljuski samamoodi, tõlgendame samamoodi ning meie
annaabi.ee 
