Temperatuuriskaala on praktilistel kaalutlustel loodud temperatuuri mõõtmise skaala. 1927. aastal kinnitati esimene praktilise temperatuuriskaala, mille aluseks võeti Celsiuse skaala. Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti vastu 1990. aastal, mis on järjekorras seitsmes. Rahvusvahelise temperatuuri skaala sisuks on 17. loodusliku etaloniga tagatud referentspunkti olemasolu vahemikus 3K 1358K, mis on sobitatud 17. punktis Celsiuse skaalasse. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Temperatuur on füüsikaline suurus, mis iseloomustab süsteemi või keha soojuslikku olekut ehk soojusastet. Temperatuuri mõõtmise seadet nimetatakse termomeetriks. Lihtsaima võimaluse temperatuuri kvantitatiivseks iseloomustamiseks annab mitmesuguste vedeliktermomeetrite kasutamine. Parema temperatuuriskaala annab gaasitermomeeter (põhineb gaasi paisumisel), sest
aastal esimene Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala mille aluseks võeti Celsiuse skaala. Praegu kehtiv praktiline temperatuuriskaala võeti vastu 1990. aastal (International Temperature Scale of 1990 ehk ITS-90), mis on järjekorras seitsmes. Rahvusvahelise praktiline temperatuuriskaala ITS-90 sisuks on 17 looduslike Rahvusvaheline praktiline temperatuuriskaala annab ette 17 referentspunkti, millel on looduslikud etalonid ning mis jäävad vahemikku 3...1358 K. Referentspunktideks on madalatel temperatuuridel gaaside kolmikpunktid ja kõrgetel metallide sulamistemperatuurid. Viimane vastuvõetud temperatuuriskaala defineerib nii rahvusvahelise Kelvini temperatuuri, mille tähiseks on T90 ja sümboliks K, kui ka rahvusvahelise Celsiuse temperatuuri, mille tähiseks on t90 ja sümboliks °C. Ühtlasi seotakse need kaks skaalat omavahel. t90/°C = T90/K - 273,15 Takistuse temperatuurisõltuvus
annaabi.ee 
